Viljandi muuseumi töötajad ehitasid koos endiste kolleegidega oma hoovi peale lumest ordulossi, eeskujuks mõnesaja meetri kaugusel asuv tellislinnus.
Muuseum rajas hoovi lumest ordulossi
5. veebruar 2010, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeva õhtupoolikul viimase viimistluse saanud ja eelkõige lastele mõeldud lumeloss tuli kolmeosaline: sel on kaks eeslinnust ja konvendihoone. Ehitajad on oma kätetöösse pannud tublisti loomingulist elementi.
Ajalooliste traditsioonide säilitamiseks on lumest ordulossi seina müüritud kaks rosinasilmset neitsit ning samuti on lossil spetsiaalsed kaitsemärgid.
«Lumehunnik meie hoovil oli tohutu ja sellest jagus ordulinnuse mudeliks kenasti,» rääkis ehituse ideekavandi autor Lüüli Kiik. «Viljandi ordulinnuse võtsime eeskujuks rohkem mõtteliselt — täpne jäljendamine oleks liiga keeruliseks läinud.»
Kiik ütles, et ehitis näeb uhke välja nagu orduloss kunagi ja teisalt saab seda ka talverõõmudeks kasutada.
«Vaatasin Viljandi lauluväljakule ehitatud lumelinna: need kujud, millel saab liugu lasta, on kasutuses, teistest käivad lapsed tuima näoga mööda,» selgitas ta.
Ehitusplaani joonistajana jäi Lüüli Kiik lõpptulemusega väga rahule ning kiitis, et tal on tõepoolest tublid kolleegid.
Tulemuse hindas üllatavalt heaks ka ettevõtmises insenerina abiks olnud firma Redo Ehitus juhatuse liige Taivo Oder.
«Inseneriteadmistest oli kasu eelkõige kantide tegemisel,» täpsustas Oder.
Avatud värav kutsub
Materjalipuudust ei olnud ehitajatel karta. Põhikonstruktsioon sündis ligi kolme meetri kõrgusest lumehunnikust, mis oli muuseumi hoovile kogunenud erakordselt lumerikka talve tõttu
«Kes siis veel peaks ordulossi mudelit ehitama kui mitte muuseum?» küsis muusemi direktor Jaak Pihlak. «Ehitades lähtusime lumekuhja mõõtmetest.
Muide päris ordulinnus ehitati omal ajal ka olemasolevaid mägesid arvestades.»
Muuseumi teadusdirektor Ain Vislapuu soovitas naljatades lossi kevadel saepuruga katta ja suviste hansapäevade ajal taas avada.
Tänaseks on voolikust kastetud loss jääkihi peale kasvatanud ning kui muuseumi hoovi värav on lahti, on ka lapsed sinna liugu laskma oodatud.