Viljandlase raamat viib lugeja seiklustesse

Viljandlane Nikolai Prjanitšnikov võitis venekeelsesse internetiportaali kirjutatud raamatuga ülevenemaalisel kirjandusvõistlusel reisijuttude seas esikoha. Foto: Peeter Kümmel

20 aastat Viljandis elanud Nikolai Prjanitšnikovi jutustus «Kirstutäis kulda» võitis ülevenemaalisel võistlusel reisijuttude seas esikoha ning pakub lugejate sõnul põnevust viimaste ridadeni.

Endisele ajakirjanikule, praegusele väikeettevõtjale Nikolai Prjanitšnikovile andis arvutiajastu tulek võimaluse oma loomingut internetti üles panna ja teistele lugemist pakkuda. Sealt raamatuni oli juba lühike maa.

Raamatu pealkiri on «Zolotoi grob», sest Nikolai Prjanitšnikov on venelane ja kirjutab oma emakeeles. Täpses tõlkes on teos «Kuldne kirst» või «Kuldkirst», sisu järgi otsustades peaks siiski ütlema «Kirstutäis kulda».

Lugu ilmus vene internetiportaalis ja pälvis ülevenemaalisel kirjandusvõistlusel reisijuttude seas esikoha. Moskvas trükitud kõvakaanelise raamatu esikaanele pandud paar sõna annavad aimu teravatest elamustest, mis lugeja saab.

Nikolai Prjanitšnikov, miks on raamatul selline pealkiri?

Muidugi selleks, et ta pilku püüaks. Tegelikult ongi mängus kullaga täidetud kirst.

Kui punased olid pärast oktoobrirevolutsiooni võimule saanud, tuli admiral Koltšak oma valgekaartlaste armeega Uraalidest Nižni Novgorodi kanti, mis oli tsaari ajal olnud rikas.

Kaupmehed ja teised jõukad inimesed tahtsid valgekaartlasi toetada, kuid rahal polnud sel ajal väärtust. Annetati kuldehteid, kuld- ja hõbenõusid.

Mees, kelle nimi oli Krapov, peitis väärtasju täis kirstu punaste haarangu eest nunnakloostri maa-alusesse käiku. Üks polkovnik teadis kirstu asukohta, teda piinati, kuid ta läks koos oma teadmisega hauda. Niisugune jutt käib ringi, kuid tõestust pole.

Klooster seisis Kerženetsi jõe ääres, praegu pole sellest õieti varemeidki järel.

Kas see jutustus on reisikiri või väljamõeldis?

Raamat koosneb pooleldi fantaasiast ja pooleldi tegelikkusest.

Tegevuskoht paikneb Gorkist, praegusest Nižni Novgorodist 60 kilomeetri kaugusel Kerženetsi jõe ääres, kus on liivarand ja palju metsa. Seal on ilus puutumatu loodus.

XVI sajandi usureformide järel asusid sellesse keskustest eemal asuvasse paika elama need, kes polnud muudatustega rahul. Sealsetest Semjonovi ja Hohloma külast said alguse matrjoškad ja kirjatud puulusikad.

Mina sündisin ja kasvasin Semjonovis.

Mis ajastust on raamatus juttu?

Aastatest alates kaheksakümnendate keskpaigast ja lõpetades üheksakümnendate keskpaigaga.

Peategelane Ivan satub Afganistani sõtta. Mina pole Afganistanis olnud, kuid paljud mu sõbrad ja tuttavad olid ning ka langesid seal. Ivan kukub lahingus lõksu ja on sunnitud vastu võtma tingimused, mille surub talle peale KGB sõjalise vormiga sarnanev organisatsioon.

Afganistanile pühendasin üheainsa peatüki.

Raamatu lõpus kohtub Ivan uuesti polkovnikuga, kelle ülesandeid oli tollal täitnud. Selleks ajaks on mehest saanud teistsuguste ülesannetega luuraja.

Lugu algab sellega, et Ivan ja tema sõbrad, viis-kuus inimest, lähevad minu kunagises kodukohas paadimatkale. Seal meenutatakse nii mõndagi, kaasa arvatud elu kolhoosides.

Töötasin toonase Gorki ajalehe toimetuses põllumajandusosakonna juhatajana ja olin tolle aja totrustega kursis. Need olid mul käepärast võtta, kui panin reisiseltskonna mingist kohast mööda sõitma või söögikohta otsides kuhugi sisse astuma.

Nunnakloostri kunagises asupaigas Kerženetsi jõe kaldal seisavad vanad tammed. Kui kõrge kallas suurvee ajal mureneb ja üks tamm vette kukub, paljastub juurte all olnud peidik, meelitades ligi jões ujunud uudishimulikud poisid. Sealt hargneb vastasseis mitte milleski süüdi olevate poiste ja Afganistani sõja polkovniku kamba vahel.

Kas kirjutasite oma raamatusse ka narkootikume?

Jaa, Afganistanis liikusid ju narkootikumid, meie ei teadnud neist toona kuigi palju. Mõni sinna võitlema saadetud mees harjus narkoorikume tarvitama. Pärast teenistust nad kodumaal enam mõnuainet ei leidnud või oli see hirmkallis, kuid sõltuvus oli alles. Nii kujunes sõjakangelasest kurjategija. Sõtta oli saatnud riik, kodus pidi mees ise toime tulema.

Tuttav polkovnik, kes praegu elab Kiievis, rääkis mulle ühest tulevahetusest. Kirjutasin selle raamatusse.

Luurajad olid tabanud narkootiumide vedaja. Komandöri käsul tuli salakaup komisjoni juuresolekul põletada. Ohvitser ütles, et viib kauba hoopis armee staapi, sest seda vajatakse farmakoloogilistel eesmärkidel. Samal ajal tekkis kišlakis tulevahetus, kuhu kõik mehed jooksid.

Kas «Kirstutäis kulda» on teie esimene raamat?

Trükituna küll, kuid mitte internetis. Kõige rohkem olen võrgus avaldanud luuletusi.

Delfi venekeelses osas on siseportaal «Tštivo» ehk «Lugemiseks». Igal laupäeval leidub seal midagi uutelt autoritelt, ka kirjanikelt. Neid ei toimeta keegi. Olen sinna kirjutanud mitu aastat. Seal saab ka teada, mida keegi loetust arvab. Olen varemgi internetis kirjutajate võistlustel häid kohti saanud.

Teie raamat on trükitud Moskvas.

Saatsin oma töö mitmele kirjastusele. Nad kõik olid valmis selle ära trükkima, aga mulle kui autorile pakuti naeruväärseid tingimusi, nagu enamasti tundmatute kirjutajatega tehakse. Lõpuks leidsin kirjastaja Moskvast. Trükiarv on 3000 piires ja kui lugejaid leidub, siis tehakse juurde. Ma saan enda valdusse kuni pool tuhat raamatut.

Millal te Eestisse tulite?

Eestisse ja ühtlasi Viljandisse tulin 1988. aastal. Enne seda õppisin Gorki ülikoolis majandust ja töötasin sealse ajalehe toimetuses. Tulin Eestisse «Sovetskaja Estonia», hilisema «Estonia» korrespondendiks.

Samal ajal andsin Viljandis välja venekeelset tasuta ajalehte «Viljandi». See ilmus küll ebaregulaarselt, vahel number kuus ja vahel kvartalis, kuid ligi viis aastat. Raha selleks sain maavalitsusest ja mitmelt poolt mujalt. Leht oli minu ja ka lugejate arvates väga vajalik, sest andis maakonnas elavatele venelastele teavet elukorralduses tehtavatest muudatustest.

Pärast ajakirjanikutööd tegelesin Ameerika äride Eestisse vahendamisega. See osutus müstikaks. Otsustasin maa peale tagasi tulla ja asutasin lääne tehnoloogial põhineva kunstkivitehase.

VÄLJAVÕTE

Väljavõte on üsna raamatu lõpust.

Lendasime umbes kahesaja meetri kõrgusel. Gorki linn oli palja silmaga näha, kuigi sinna oli veel umbes kolmkümmend kilomeetrit. Meie ees seisis keeruline ülesanne: maanduda endile erilist tähelepanu tõmbamata, jätta lennuk sinnapaika ja sulanduda lähimas raudteejaamas rahvamassi.

Viimasel kahel päeval meiega juhtunu oli kui hirmuäratavate stseenidega film või unenäoline košmaar: pime maa-alune käik, bandiidid, tulistamine, veri... Oli ime, et me sellest supist eluga pääsesime.

ARVAMUSED

«Kirstutäis kulda» tõi lugejatelt palju häid hinnanguid.

• Semjon 29. märtsil 2008

«See on köitev jutustus täis huumorit ja ohtlikke seiklusi, lugu kangelaslikkusest, reetmisest, armastusest ja meeste sõprusest.»

• Albert 5. veebruaril 2007

«Lugesin läbi ühe hingetõmbega. Vapustav tekst. Aitäh, Nikolai!»

• Danila 29. jaanuaril 2007

«Lugesin ja oleksin kui kinos olnud. Selle raamatu järgi tuleb tingimata film teha!»

• Artjom 24. jaanuaril 2007

«Braavo! See on suurepärane süžee, hoiab kuni viimaste ridadeni pinge all. Ma pole ammu midagi sellist lugenud. Aitäh, olen teie loomingu austaja.»

Allikas: Delfi