Neiu rändas villis jalu maailma lõppu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia üritas alati enne kuumuse talumatuks muutumist ööbimispaika jõuda.
Kaia üritas alati enne kuumuse talumatuks muutumist ööbimispaika jõuda. Foto: Erakogu

Palverännakuteel jalgsi ligi tuhat kilomeetrit läbinud viljandlanna Kaia Maasing õppis mõistma, kui vähe asju me tegelikult vajame ja kui olulised oleme ise.

Aasta ja kuu tagasi täitis Kaia Maasing oma unistuse elada mõnda aega Hispaanias.

Neiu töötas vabatahtlikuna Logrono noortekeskuses, kus õppis tundma kohalikku keelt ja kultuuri. Et linnast kulges läbi Santiago palverändurite teekond, nägi ta seal peaaegu iga päev ringi liikumas teokarbimärgiga rändureid suurte seljakottidega.

See tekitas temas huvi palverännaku vastu ning selle läbiteinute jutud ahvatlesid mõnest retkest osa võtma.

Omapäi maailma lõppu

Pärast vabatahtlikuaja lõppu otsustas Kaia Maasing võtta osa Santiago palverännakust, mis algab teisel pool Püreneesid asuvast Prantsusmaa väikelinnast Saint Jean Pied de Pordist.

«Santiago de Compostelas lõpeb mitu palverännakut,» seletas Kaia. «Mina valisin Prantsuse teekonna, mis algab Saint Jean Pied de Pordist, läheb läbi minu Hispaania kodulinna Logrono ja jõuab Santiago katedraalini. Sealt viib tee edasi Atlandi ookeani äärde Fisterrasse.»

Linna nimi tuleb fraasist fin de la tierra, mis tähendab tõlkes maailma lõppu.

Maailma lõpu poole kõndides vestles Kaia kohalikega, kes teadsid öelda, et Fisterra on küll mandri kõige läänepoolsem linn ja asustatud ala, kuid üks koht Tourinani poolsaarel asub veel kaugemal.

«Mulle räägiti, et see on metsik ala, lähedal pole ühtegi küla, ja poolsaare tipus kõrgub tuletorn,» jutustas ta. «Kuigi minu palverännak lõppes ametlikult Fisterras, kui olin läbi käinud 920 kilomeetrit, otsustasin omapäi jätkata ja otsida üles mandri kõige läänepoolsema punkti, et seal päikeseloojangut vaadata ja lageda taeva all magada.»

Tüdimus ja käegalöömistunne ei vaevanud neiut hetkekski. «Nautisin teel olemist ning kui ka väsimus peale tuli ja jõud otsa lõppema hakkas, viisid motivatsioon ning tahtejõud edasi.»

Ainus eestlane

Kaia võttis teekonna ette üksi, et mitte kellestki teisest sõltuda ja tutvuda inimestega maailma eri paikadest. Seltskond oli kirju, ehkki enamuse moodustasid hispaanlased, prantslased ja sakslased. Ühtegi teist eestlast ta rännaku jooksul ei näinud.

«Kõige rohkem oli 30—45-aastasi rändureid, ent kohtasin ka pensionäri- ja omaealisi,» nentis Kaia.

Ajakava koostas ta endale ise. «Tavaliselt ärkasin varahommikul kella viie paiku, et kuuest teel olla. Nii sain päevas 6—8 tundi kõndida ja jõuda ööbimispaika enne, kui kuumus talumatuks muutus,» kirjeldas ta. «Päevateekonna pikkuse panin paika öömajade nimekirja alusel.»

125 ööbijat ühes ruumis

Ööbimiseks on palveränduritele teel spetsiaalsed kohad, mida hispaania keeles nimetatakse albergue’deks.

«Albergue’des ööbimine oli huvitav kogemus, sest ühes ruumis magas tihti umbes 125 palverändurit,» muljetas Kaia Maasing. «Kujutage ette, et pooled neist norskavad ja ülejäänud keeravad krigisevates narides külge, et pisutki puhata. Proovige niimoodi unele mõeldagi!»

Ööbimise eest tuli tavaliselt välja käia 3—8 eurot. Leidus muidugi ka kallimaid kohti ja vastupidi selliseid, kus raha võis annetuskasti panna oma võimaluste järgi.

Teokarbid näitasid teed

Kõigil palverändureil oli pass, kuhu ette jäävatest hostelitest, kirikutest ja külabaaridest templeid koguti. Pass tõendas, et palverännakutee on läbitud, ja selle alusel anti tunnistus.

Palverändurite rada oli tähistatud kollaste noolte ja suurte teokarbikujuliste märkidega. «Kui teelt kõrvale kalduda, ei juhtu midagi hullu, aga see tähendab lisakilomeetreid ja kõndimist ehk mitte nii ilusal maastikul,» jutustas Kaia.

Teokarbikujutisi kandsid oma seljakoti küljes ka palverändurid.

«Rada kulges enamasti looduses ja külade vahel,» kirjeldas Kaia. «Teele jäi ka linnu, kuid ööbida eelistasin väiksemates asulates. Oli huvitav suhelda Hispaania külaelanikega ja näha, milline on elu sealsetes maapiirkondades. Olgugi et olin Hispaanias aasta aega elanud, oli põnev jälgida, kuidas regiooniti muutusid maastik, inimesed ja nende suhtlemismaneerid.»

Keelebarjäär ei seganud

Kaiale meeldis väga, kuidas palverändurid kokku hoidsid. «Kõik aitasid üksteist: kes tegi massaaži, kes aitas jalaville ravida, kes kreemitada.»

Olgugi et kõik palverändurid ei rääkinud hispaania ega inglise keelt, oli imetlusväärne, kuidas jutud alati aetud saadi. «Üheks meeldejäävamaks palveränduriks pean itaalia vanahärrat, kes alustas oma teekonda juba Šveitsist. Tema rääkis minuga itaalia keeles, mina temaga hispaania keeles. Kummalisel kombel aga mõistsime teineteist suurepäraselt,» jutustas Kaia.

Kohalikud suhtusid palveränduritesse soojalt ja sõbralikult. Nende külla jõudmine oli vanuritele lausa päevasündmus. «Ühel õhtupoolikul pakkus tädike kõigile teekonnalistele omaküpsetatud aprikoosikooki,» tõi Kaia näiteks.

Kott kümme protsenti kehakaalust

Teekonnale minnakse tänapäeval nii palverändurite kui turistide, huvireisijate või sportlastena. Kaia Maasing ei osanud öelda, kellena ta täpselt rännu ette võttis, kuid on õnnelik, et otsustas seda teha. «Minule oli see võimalus juurelda Hispaanias kogetu üle ja end vaimselt Eestisse naasmiseks ette valmistada.»

Huvilistel soovitas Kaia retkele kaasa võtta vaid hädavajaliku. «Sobiv asjadekogus on mitte rohkem kui kümme protsenti enda kehakaalust,» rääkis ta. «Püreneesid ületades tuli küll tunne, et mida kõike ma kaasa võtnud olen, aga tasasematel aladel oli minu seljakott paraja raskusega.»

Teekonnal Saint Jean Pied de Pordist Fisterrasse kulus Viljandi neiul ligikaudu 500 eurot. «Tulin säästlikult toime,» nentis Kaia rahulolevalt. «Tavaliselt öeldakse, et arvestada tuleb kuluga üks euro kilomeetrile.»

Värskelt sadu kilomeetreid seljatanud neiu hindab saadud kogemust väärtuslikuks. «Tundub uskumatuna, et olin kuu aega tsivilisatsioonist eemal ja lihtsalt kõndisin oma mõtetega. Teekond andis mulle tolerantsust juurde, sest pidin tihti teistega arvestama. Nii teel olles, magama minnes kui duši all sooja vett kasutades. Olen aru saanud, kui vähesega me tegelikult hakkama saame ja kui vähe vajame,» lausus ta.

Kaia tõdes, et õnneks piisab väikestest asjadest. «Olin õnnelik, kui kuulsin, et albergue’s on mulle koht, vahet polnud, kas põrandal või naril. Nüüd tean, et ka võimalus ennast sooja veega pesta ja duširuumi ust sulgeda võivad väga rõõmsaks teha.»

Küsimusele, kas tal on plaanis veel kunagi mõni selline rännak ette võtta, vastas neiu, et süda kipubki juba tagasi. «Kindlasti tahan veel kunagi midagi sellist ette võtta.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles