Kui aias on vesi põlvini, kaevab enamik inimesi sinna kuivenduseks kraavi, Riho Teras aga tassis kohale hulga turvast ja pani kasvama niiskust armastavaid taimi, nii et nüüd on tal kodu juures pesueht raba, kus saab käia jõhvikal ja murakal.
Võhmalane tegi koduaeda raba
13. august 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võhma raudteejaama lähedal asuvat kodu tutvustades räägib Riho Teras, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli sellel asuva maja omanik üks Võhma jõukamaid inimesi, kellele kuulus asulas ja selle ümbruses palju maad.
Kraavi asemel turvas
Nõukogude ajal tegutses Riho Terase praeguses kodus lasteaed, mis lahkus 11 aastat tagasi. Siis ostsid maja koos aiaga Terased.
«Kevaditi oli see väga märg paik. Kõrgematest kohtadest jõudis siia sulavesi, mistõttu vesi oli põlvini. Kraavi ma kaevata ei tahtnud, mõtlesin, et teeks lodumetsa, aga ema ütles, et tema lehti riisuma ei hakka,» meenutab Riho.
Kui ta tegi ettepaneku raba rajada, jäid vanemad nõusse. Selle kallal on 35-aastane mees, kes teeb Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis teaduritööd, koos vanematega vaeva näinud viis aastat.
Kõigepealt pöörasid nad pinnase ümber ja puhastasid umbrohust, seejärel tassisid peale turba. Kui see tehtud, asusid taimi otsima.
Pohlad on juba punased
Võhmat ümbritsevatest rabadest on Teraste aeda jõudnud murakad, pohlad, sõnajalad, sookailud ja jänes-villpead. Palju on maalapil sinikaid. Seal kasvab ka kaht liiki jõhvikaid. «Tõin siia Ameerika suureviljalist jõhvikat, samuti hariliku jõhvika Nigulas selekteeritud sordi,» räägib Riho Teras.
Tema rabas sirgub ka vaevakask. «Kusagil oli kirjas, et vaevakaske ei saa aias pidada. Mõtlesin, et kui luua tingimused, küll ta kasvab. Ja kasvabki,» on mees rahul.
Oma kätetööd uurides rõõmustab ta, et pohlad on juba punased. «Käisin just rabas, seal olid veel rohelised, aga siin on päikseline.»
Raba ehivad ka uhked kanarbikud, mille hankimiseks on Rihol kulunud kolm aastat. «Tavalised kanarbikud vajusid laiali, mistõttu ostame siia sordikanarbikke. See on kallis lõbu ja osa taimi on puudu,» sõnab ta.
Teraste rabast võib leida kännasmustikaid, hübriidmustikaid ja harilikke mustikaid. On mitut liiki pajusid ning halli, punast ja sooeerikat. Prooviks istutas mees sinna ka jaapani enelaid.
«Küsisin laadal müüjatelt, kas need taimed peavad rabas vastu, ent nad ei osanud vastata. Soovitasid proovida. Nüüd proovingi,» muigab ta.
Nagu päris looduses, on Teraste aias raba kõrval üleminek märjale rohumaale, kus rabataimed asenduvad niiskuslembeste taimedega. Lõpuks tuleb väike riba niitu, kus on päris kuiv. «Suvel pole siin üldse vett ja nelgid kasvavad väga hästi,» räägib Riho. Ta kavatseb teha niiduks ka kõrvaloleva muruplatsi ning rajada sinna kaljuaia ja kivimüüri.
Maastikumängud ja tulbifestival
Riho Teras räägib, et on mitmel kevadel korraldanud oma sõpradele tulbifestivali. Külalised, kes enamasti pole aiandushuvilised, peavad kaasa tooma enda tehtud videofilmi või slaidiprogrammi tulpidest.
«Mullu tõi üks sõber, kes oli talvel maalikursustel käinud, mulle õlivärvidega tehtud tulbimaalid. Tänavu osales ta kangastelgede kursustel ja valmistas tulpidega kaunistatud kaltsuvaiba,» jutustab mees.
Sel aastal korraldas ta festivalil Võhma ja Türi vahelise maastikumängu, kus viis sõbrad Türi lillelaadale ja palus rabasse istutamiseks otsida mesimurakaid, mustikaid, pohli või jõhvikaid.
Võitjaks tuli see, kes suutis etteantud raha eest kõige rohkem taimi muretseda. Võistlejad ilmutasid ülesannet täites harukordset leidlikkust. «Nad suurendasid ostetud taimede arvu neid poolitades ja jagades. Saadud istikutele palusid müüjatelt tühje potte ja turvast,» räägib Riho. «Kõik taimed läksid kenasti kasvama. Tänavu on ju niiske.»
Teraste aias kohtab palju võõramaa taimi.
Rihole meeldivad eriti priimulad. 430 olemasolevast priimulaliigist kasvab tema aias 50 ringis.
«Ma ei ole kollektsionäär, kes kogub taimi arvu pärast. Kui küsid, mitu liiki mul aias on, siis ma ei tea. See arv muutub pidevalt,» lausub ta.
Riho Teras ütleb, et vahel võib ta tuua juurde kuni sada uut liiki aastas, aga suur osa välismaal soetatud seemnetest ei idane. Taimedest omakorda pooled ei talvitu. Mehe üks suuremaid kirgi on reisidel uusi taimeliike otsida ning hiljem katsetada, kuidas need meie kliimas edenevad.
«See on hästi põnev,» kinnitab ta. «Hulk minu aias kasvavaid taimi pole Eestis levinud. Rohkem kui aiandusraamatuid, kasutan teadmiste täiendamiseks teatmeteoseid.»
Selleks, et saada aimu, millistel liikidel on eeldusi Eestis edeneda, tuleb teha põhjalikku eeltööd.
Välismaal on palju tegemist taimede tuvastamisega. «Kui need parasjagu õitsevad, on see hõlpsam, aga lehtede ja varte järgi võib see olla raske, sest suurt kogust teatmeteoseid ju reisile kaasa ei võta,» selgitab mees.
Alaskal priimulaid otsimas
Riho Terase jutu järgi on ta spetsiaalselt uusi liike otsimas käinud kahel reisil. Ta toob välismaalt seemneid, sest nii on oht haigusi kaasa saada väiksem.
Ta meenutab, kuidas sattus Seattle’is bakteriteemalisele konverentsile.
«Sealt polnud Alaska väga kaugel, seega lendasin Juneausse, mis on Alaska pealinn,» pajatab ta. «Enne helistasin seal elavale priimulaseltsi endisele juhile. Mees, keda ma ei tundnudki, oli ülimalt külalislahke. Ta tuli lennujaama vastu, sõidutas mind kõikjal ringi ja viis mägedesse taimi otsima. Meid ühendas kirg priimulate vastu.»
Kõrgel mäel taimi otsides nägi ta ühe nõlva taga hulgaliselt sealse piirkonna vapipriimulaid, mida just leida sooviski. «Mu rõõm oli meeletu. Silme eest läks kirjuks. Peaaegu oleksin samas haigutavasse kuristikku kukkunud,» räägib ta.
Aednik tuli Alaskalt tagasi eelnimetatud lillede seemnetega. Enda meelest oli ta kaasa haaranud ka madala mustika seemneid, aga kodus avastas, et nood olid hoopis hariliku sinika omad, mida on meil ohtralt.
Lõbusalt meenutab Riho turismireisi Bulgaariasse, kus ta koos teistega mägedesse jõudes õhinal põnevaid taimi otsima asus. «Kaaslased, kes tahtsid kiiresti edasi liikuda, olid mind oodates rahutud ja kiristasid hambaid. Et minema pääseda, aitasid nad mul taimi leida,» kõneleb mees.
20. augustil oli Rihol plaan minna koos teiste Eesti kollektsionääridega taimeekspeditsioonile Gruusiasse. Tema peamine huvi olid kellukad ja kullerkupud. Paraku jääb reis sõja tõttu ära.
ARVAMUS
Sulev Savisaar,
lillekollektsionäär
Riho tegeleb lillede kasvatamise ja kogumisega teaduslikul tasemel. Ta on juba praegu Eesti lillekollektsionääride hulgas tunnustatud tegija, aga usun, et kunagi võime temast rääkida kui selle valdkonna suurmehest.