Käsi peseb kätt

VILJANDIMAA on pigem Lõuna- kui Kesk-Eesti, ent kummalisel kombel elab suur osa siinsetest inimestest Põhja-Eesti vaimus. Kõikidel on kiire, raha on alati tähtis ja seda pole kunagi piisavalt ning abipalved on tundmatu pärusmaa, kuhu me kalduda ei taha.

Varasemast ajast on meile külge jäänud midagi mulkide verest ja kommetest aja ning raha osas, kuid mulle jääb mõistmatuks, miks meil pole julgust abi küsida. Kas kõrkus, eneseuhkus ja au on väärt kannatust?

PARIM NÄIDE sellest jääb minu perekonda. Mu vanemad otsustasid kevadel, et on aeg korteris sanitaarsõlme kapitaalremonti alustada. Selleks lõhkusid ja teisaldasid nad mõned seinad, veidi põrandat ja kogu torustiku. Seal, kus varem olid vannituba ja WC, laiutas suur tühimik, mida täitsid torudest jäänud augud põrandas. Ka köögi kraanikausist olid järel vaid märgid seinas.

Kui sanitaarsõlm ja köök olid sisuliselt likvideeritud, polnud vanematel voolavat vett ega võimalust pesu pesta, aeg-ajalt ei saanud päev-paar ka tualetis käia. Hea küll, joogi- ja nõudepesuvee tõid nad ämbriga keldrist, kuid mis sai iseenda ja pesu pesemisest, enesekergendamisest rääkimata?

Selle asemel et paluda naabritelt pesupesemisel abi, hakkas mu ema sõitma kord nädalas autoga 50 kilomeetri kaugusele. Ta põhjendas seda mulle nii, et korra veel võib küsida, aga kui pikalt on vaja, on piinlik ja ta tunneks end ka vastupidises olukorras halvasti.

SEE ON ainult üks näide. Meenutusi sellisest valehäbist ja eneseuhkusest tean veel paljude tuttavatega seoses. Usun, et kui koguda kolmelt-neljalt inimeselt kõrkusega seotud lugusid, võiks neist kokku panna terve raamatu.

Kui abi on vaja, tuleb seda ka küsida. Vanasõna ei ütle asjatult, et küsija suu pihta ei lööda. Ja need, kellel on julgust selle peale virutada või irvitada, peaksid hoolega mõtlema, kas nad ise ei ole väärt üht korraliku obadust.

Äraütlejail tuleks mõelda, kuidas nad end ise hädas tunda võiksid. Tasub meelde tuletada ka teist vanasõna. Nimelt, käsi peseb kätt. Kunagi ei tea, millal seesama inimene võib sind aidata või sulle kasulik olla. Selline teineteise selja sügamine on taunitava väärtusega vaid siis, kui on seotud riigi ja avalikkusega. Eraettevõtetes ja tavaelus pole vahet, kuidas sa edasi jõuad, kuni see on seaduse ning käitumisnormide ja eetika piires.

Nõukogude periood on möödas ja lõppenud on ajastu, kui inimesed lausa pidid üksteise suhtes kriitilised ning kahtlustavad olema. Nüüd võib jälle teisi usaldada. Avatus nii enda kui ümbritseva osas on see, mis aitab meil vaimselt kasvada ja suurendab meie materiaalseid väärtusi.

OLEN VIIMASEL ajal üha enam Võrumaale sattunud ja näen, et seal käituvad inimesed teisiti kui siin. Nad ei häbene üksteisega oma muredest rääkida ning otsivad probleemidele lahendusi üheskoos. Kui kahe pere lastel on plaanis minna mõnda teise linna kooli, muretsevad pered üheskoos, et noorukestel oleks, kus elada ja mida süüa. Ka Viljandimaale oleks rohkem ühistunnet vaja.

Selle tekitamisel võib alustada väikestest asjadest. Näiteks kui sõidate autoga maakohast linna ning näete mõnd tuttavat bussi ootamas, pidage kinni ja küsige, kas ta soovib küüti. Inimene võib olla tagasihoidlik, kuid pärast on ta siiski tänulik. Teinekord võib seesama autosse kutsutu teada midagi, mis säästab teie aega, raha ja närve.

Kui teid on aidatud, ärge unustage olla tänulik. Näidake seda ka välja! Tänamine ei ole raske ja sellest saadud lihtne positiivne emotsioon toob endaga ainult head.

Tasub meelde tuletada, et oleme üks kogukond. Alustades kõrvalkorterist, majast ja külast, võib suuruses minna välja linnade ning maakondadeni ja edasigi. Inimkond on ühtne ja abi palumise valmidus koos abivalmidusega peaks olema suisa elustiil.

Kui oleme kasvanud piisavalt suureks ja suudame oma valehäbist, valust või uhkusest mööda minna ning teisi aidata, saame ka ise neilt abi. Üksteisest hoolimine on ühiskonna vajadus, kuid see ei tule iseenesest, vaid algab iseendast.