Peaminister, aeg on tööle asuda!

EESTIS ON endiselt kõige kuumem teema majanduse ja riigieelarve seis. Juba eelmise aasta lõpul olid õhus selged ohumärgid. Nii Eesti Pank kui väliseksperdid hoiatasid valitsust liiga optimistliku majanduse ja eelarve tulude prognoosi eest.

Praeguses olukorras ei tasu süüdistada rahandusministeeriumi ametnikke, sest nemad esitasid valitsusele mitu võimalikku eelarve varianti.

Ülepaisutatud tuludega eelarve läbisurumine oli valitsuskoalitsiooni juhtiva jõu Reformierakonna kindel tahe. Iga hinna eest oli vaja ellu viia oma valimislubadused: tulumaksu vähendamine ja vanemahüvitise maksmise perioodi pikendamine. Mõlemad annavad eelise ja lisaraha eelkõige jõukamatele inimestele: ühelt poolt võetakse neilt vähem ja teisalt jagatakse neile toetuse kaudu rohkem.

Eelarve täitmiseks tõsteti kiirkorras aktsiise, mis tähendavad Eesti inimestele aastas üle kahe miljardi krooni lisakulu. Seda raha võetakse kõigi käest suhteliselt võrdselt rohkem: kütuse, toasooja, toiduainete ja muu eest.

Valitsus hoogustas oma otsusega niigi kiiret hinnatõusu, mis paneb raskesse olukorda just sotsiaalsed riskigrupid: lasterikkad pered, puudega inimesed ja pensionärid. Nende sissetulekud ei suuda enam katta meeletuks tõusnud hindu.

KINGITUSED JÕUKAMATELE tuleb kinni maksta ülejäänutel. See on äärmusparempoolne ja arenenud Euroopas ennenägematu, enamiku inimeste suhtes vaenulik maksupoliitika, mis toetab «rikkaid ja ilusaid» ning on rohkem omane Lõuna-Ameerika banaanivabariikidele kui Euroopale.

Valitsuse poliitika süvendab veelgi lõhet eri sotsiaalsete gruppide ja piirkondade inimeste elatustasemes. On ju selge, et parempoolset valitsust ei huvita ka maapiirkondade areng.

Kõik peab paika panema turumajanduse nähtamatu käsi, mis töötab just nende regioonide kahjuks.

VALITSUS POLE teinud ühtegi põhimõttelist otsust, et leevendada majanduslangust. Vastupidi, pronksiöö, mille kutsus esile valitsuse käitumine, on majanduslangust kiirendanud. Aprillimässust võitsid ainult Reformierakond ja peaminister lühiajalise populaarsuse tõusu kaudu.

Kuid Eesti inimene pole rumal ja esialgse eufooria järel on enamik aru saanud aastataguste sündmuste kahetsusväärsetest tulemustest: need lähevad meie majandusele ja riigile maksma kümneid miljardeid kroone.

Transiidi kokkukuivamine, Euroopast tulevate investeeringute vähenemine, turismi kokkutõmbumine ning Venemaalt tuleva toorme kallinemine või üldse ärakukkumine on kindlasti mõjutanud meie majandust miinuse poole.

Kaubavahetus Venemaaga ja investeeringud Venemaa kasvavasse majandusse on eestlastele poliitilistel põhjustel välistatud. Kõik meie naabrid aga kasutavad seda nende majandusele kasulikku võimalust ja hõõruvad meie poliitiliste lolluste üle kahjurõõmsalt käsi.

Just suhted Venemaaga on üks põhilisi põhjusi, miks Eesti majanduskasv oli selle aasta esimeses kvartalis kõige madalam Euroopa Liidus.

MISSUGUNE ON siis praegune olukord?

Reformierakond täitis üleblufitud eelarvega oma valimislubadused. Teiste valitsuserakondade lubadused on aga täitmata ja nii see jääbki. Raha koalitsioonileppest kinnipidamiseks lihtsalt ei ole ega tule — niisugune tüüpiline Suure Peetri ja Väikse Peetri lugu.

Reformierakond teadis täpselt, milliseks olukord kujuneb, ja oli juba aasta tagasi veendunud, et koalitsioonipartnerite lubadusi ei peagi täitma.

Kuidas hindavad niisugust pettasaamist Isamaa ja Res Publica Liit ning sotsiaaldemokraadid? Eks neil tule tegelda asendustegevustega, et end kuidagi pildil hoida. Näiteks töölepinguseaduse või maksude muutmise juba ette kaotatud lahingutega.

MIDA SISALDAS riigi vastuvõetud negatiivne lisaeelarve? Mis kulusid valitsus piiras?

Suurimad kärped on tehtud investeeringutes, eriti omavalitsustele vajalike objektide arvelt. Säärane otsus süvendab veelgi majanduslangust, sest just ehitamine ning renoveerimine annaksid tööd ehitus- ja ehitusmaterjalide sektorile.

Riigiasutused ei saa hakkama Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi ettevalmistustega ning seetõttu ei ole võimalik majanduse elavdamiseks kasutusele võtta ka euroraha.

MIDA TULEKS valitsusel ette võtta, et majanduslangust leevendada?

Kindlasti ei tohiks ta vähendada tulevikku suunatud investeeringuid teedesse ning sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonda. Senisest palju suuremal määral tuleks toetada eksportivat tootmist — tehnoloogia arendamist, infrastruktuuri, omavalitsuste koostööd ettevõtjatega, vabade maade andmist omavalitsustele ettevõtluse arendamiseks, maapiirkonna ettevõtete soodustamist.

Meie majanduspoliitika ei toeta eksporti ega soodusta ettevõtjatel välisturgudel kontaktide loomist. Kui teiste riikide välissaatkonnad loovad just niisuguseid kasulikke kontakte, siis meie omad tegelevad tavaliselt abstraktse kultuurivahetuse või muu tiluliluga.

OLEN VIIMASEL ajal rääkinud paljude Eesti ettevõtjatega, kes kõik on meie valitsuse majanduspoliitikas pettunud. Välisfirmade eelistamine meie riigihangetel, jätkuv jama arenguks vajalike maade saamisega, halvad majandussuhted Venemaaga, Reformierakonna soosikute eelistamine, suutmatus vastu võtta vajalikke majanduspoliitilisi ja riigieelarvelisi otsuseid... Kõik see sunnib meie ettevõtjaid lahkuma Eestist Lätti, Leetu, Ukrainasse, Põhjamaadesse, Lääne-Euroopasse. Sinna, kus on paremad tingimused ja stabiilne majanduspoliitika.

KESKERAKOND ja teised riigikogu opositsioonierakonnad on mitu korda juhtinud valitsuse tähelepanu nendele probleemidele ning teinud ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Kõik need ettepanekud on aga kostnud kurtidele kõrvadele: valitsus jätkab endiselt kursil, mis lükkab majandust langusele.

Peaministril on küll viimane aeg peapööritusest toibuda ja tööle hakata, kaasates opositsiooni, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikuühendused. Ma loodan väga, et pole veel hilja hoida ära kõige hullemaid arengustsenaariume.