1920. aastad tõid Eesti majandusellu suuri muudatusi: soodsad krediidivõimalused, sõjajärgne tarbekaupade nõudlus ja riigi toetus lubasid ka Viljandis asutada traditsiooniliste ettevõtete kõrvale uusi.
Mis elu elas Viljandi aastatel 1920—1930?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii tekkisid Eduard Pohli tikuvabriku, linavabriku, Uno Pohrti masinavabriku, linaaitade ja teiste niisuguste ettevõtete kõrvale sellised, mis tootsid fotograafias kasutatavaid kuivplaate, kompvekke, paberossikesti, kunstkangast põrandariideid, mööbliriiet, glasuuritud ahjupotte, polstermööblit ja paljut muud.
Tuntuimaks uueks ettevõtteks sai osaühingu Alko likööri- ja veinivabrik, mis asutati 1920. aastal ning kus muu hulgas hakati Eestis esimesena tootma vahuveini.
Vabaduse platsi ümbrus muutus
Viljandi territoorium kasvas sel kümnendil tublisti ning lähenes tuhandele hektarile. Hoogsalt suurenes ka linnaelanike arv: 1922. aastal oli see umbes 9500, aga 1929. aastaks oli tõusnud juba üle 14 000. Hiljem see arv küll mõnevõrra langes.
Linnapildis leidis aset hulk olulisi muudatusi. Aastatel 1926-1927 sai hoopis teistsuguse ilme praeguse Vabaduse platsi ümbrus. Endise mõisa puuviljaaia asemele rajati mälestussammas Vabadussõjas langenutele ning Eesti Pank ehitas platsi äärde esindusliku hoone, mis lihtsustatud kujul on säilinud praeguseni. Vabadussamba lõhkusid paraku kommunistid 1941. aastal.
Tolleaegse Vabadusplatsi ümbruses sai kõnealusel kümnendil teoks veel üks silmapaistev uuendus: sinna ehitas insener Friedrich Werncke linna esimese bensiinijaama. Põhjuse andis selleks üha suurenev autode hulk.
Kesklinna ja raudteejaama vahel seati sisse bussiühendus. Tallinna tänav, mis oli saanud tähtsaks liiklussõlmeks, elas samuti üle paar suurt muudatust: ehitati ümber nii põllumeeste seltsi maja kui Seasaare kõrtsi hoone.
Tegevus Uueveskil ja linnusevaremetes
1920. aastatel jagas linn hulgaliselt uusi krunte linna eri piirkondades, kus käis vilgas ehitustegevus. Viljandi põhjapoolsele küljele kerkis Uueveski linnaosa.
Linna suurenemine ja tööstuse areng nõudsid ka uusi võimsusi. Seetõttu mindi 1929. aastal üle Ulila elektrivoolule ning selleks tarbeks ehitati Valuojale uus alajaam.
1927. aastal uuesti linnapeaks saanud August Maramaa juhtimisel astuti Viljandis esimesed sammud sisemaa kuurordi staatuse saamise poole: 1929. aastal kaevati ja aasta hiljem avati Uueveski basseinid, mida hakati rahva hulgas kutsuma Uueveski Liidoks.
Tegevus käis ka ordulinnuse varemetes. 1925. aastal sai vanalinn Varese silla kaudu ühenduse Esimese Kirsimäega. Paar aastat hiljem ühendati valliga Esimene ja Teine Kirsimägi.
Kultuurielu poole pealt peab esimesena ära mainima teatriseltsi Ugala asutamise 1920. aastal. 1926. aastast muudeti teater kutseliseks. Kutselise teatri avaetendus oli August Kitzbergi «Libahunt». Kodu leiti teatrile Seasaare kõrtsiga sama katuse all.
1929. aastal asutati Viljandis Kodu-uurimise Selts, kes võttis eesmärgiks avada Viljandis taas muuseum.
Tähtis algatus tehti spordielus: 1928. aastal korraldati esimene ümber Viljandi järve jooks. Sellest võttis osa küll vaid viis jooksjat, kuid aastate jooksul on sellest üritusest kujunenud üks meie spordielu tippsündmusi.