Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2453621t1h80da.jpg)
Paljudele meist pakub huvi memuaare lugedes heita pilk lähiminevikku, aega, mil oleme ise elanud.
Eriti huvitav on teada saada, kuidas suhtub autor sündmustesse, mille tunnistajad oleme ise olnud, ja inimestesse, keda oleme neissamus paigus kohanud, ehkki lahuskursil kulgedes.
Nii olengi põnevil oodanud oma üle 60 aasta taguse klassivenna, aate- ja toonase huvikaaslase Henn-Kaarel Hellati järjekordseid mälestusi. Äsja, möödunud nädalal, ilmus tema meenutustesarja «Inimese tegemine» viies köide «Templis ja tavernis», milles ta avab rühkimised läbi oma kolmanda elukümnendi.
Pole ajalooraamat
Ajalooraamatuks ei maksa sedagi Henn-Kaarli üllitist pidada. Kesksel kohal on ikkagi tema elukäik ja ajakeeristes vajunud-kerkinud perekonna toimetulek.
Ilmasambana püsiv ema koondab enda ümber säilinud ja juurde sündinud pereliikmed ning pakub nii hingelist kui ainelist tuge oma sihikindlale tütrele Beatale, kes selles köites jõuab arstidiplomini (olles stuudiumi alustanud 26 aasta eest), ja ainsale allesjäänud pojale, see tähendab autorile, kes heitleb elumere tormides, ent näib lõpuks siiski pinnale jäävat.
Väärtuslikud meenutused
Kultuurilooliselt väärtuslikud on meenutused paljudest inimestest, osalt koguni suurkujudest. Lugeja kohtub arhitekt Arnold Matteuse, professor Elmar Ilusa, luuletaja Artur Alliksaare ja hulga veel tundmata isikutega.
Avatakse ka mitme ajaga kaasa jooksnu nägu ja taust. Ümberringi aset leidnud sündmused jäävad tagaplaanile ega näigi inimestele olulist mõju avaldavat. Osa võimust muserdatud inimesi võitleb enda ja perekonna hea nime eest, osa lepib fatalistlikult oma käekäiguga.
Meenutuste ja kirjelduste kogumi asjus on Hellat moto asemel esitanud psühholoog Endel Tulvingu öeldu: «Kui me midagi mäletame, siis on suur tõenäosus, et asi niimoodi toimus. Või enam-vähem niimoodi. Aga absoluutselt pole võimalik kindel olla!»
Konarlik tee
Pärast ajateenistusest vabanemist geodeesiabüroos neli aastat «karjääri» jätkanud ning samal ajal küpsustunnistuseni jõudnud, otsib ja valib tulevane kirjanik oma teed. Paraku loobub ta mõttest saada loodusteadlaseks ning pärast põgusaid katseid Tallinnas arhitektuuri õppima asuda või Panso koolis näitlejaks saada astub ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, tänini endalegi seletamatutel (või olematutel) motiividel.
Ülikoolis tudeerimine läheb omamoodi sujuvalt, aga ebamõistlike tegevuste (ühiskondlik töö, sõjaline õpetus, kehaline kasvatus) vastane trots viib ta mitme tõsipunase õppejõuga konflikti ning see päädib eksmatrikuleerimisega kolmanda kursuse kevadel.
Samal ajal teeb ta tõsisemaid samme luuletajaks ja kirjanikuks kujunemisel (esimene trükiproov-luuletus on küll juba «Noorte Hääles» ilmunud).
Noortele õpetlik
Kindlasti andsid indu paaril ülikoolisisesel võistlusel saadud auhinnad, kummatigi vaid teise koha omad (esimesi kohti tollal naljalt ei antud, sest «tööde kvantiteet ületas tööde kvaliteedi»).
Hellati tõeliseks mentoriks kujunes punavõimu põlu all olnud Artur Alliksaar. Teatriarmastust aitas edendada edaspidi end kuulsaks mänginud Einari Koppel.
Esialgu «Edasis» ilmunud luuletustele, millest nii mõndagi noorte hulgas lausa tsiteeriti, lisandus näidendistsenaariume.
Nii ülikoolielu kui lävimine vaimusuurustega on paratamatult seotud mõnuainete, eeskätt tubaka ja alkoholi pruukimisega, mis vahel on üle mõistliku piiri läinud. Tollal alustati mõlemaga tavaliselt hiljem kui tänapäeval. Autor ei häbene ega «viska laulust sõnu välja». Ehk on kirja pandud seikadest praegustelgi noortel õppust võtta.
Ka suhted õrnema sooga arenevad, aegamööda ja hulga pettumustega. Nendest on tuletatud «Hellati esimene seadus»: kui kaks ihaldavad ühte, siis valib too kolmanda.
Tartu-perioodile järgneb läbi ja lõhki kirjanduse ning ajakirjandusega seotud elujärk Tallinnas. Aga seda, mille hakatusest viienda köite lõpupoognail aimu antakse, loodame lugeda Hellati järgmisest raamatust.
RAAMAT
Henn-Kaarel Hellati «Templis ja tavernis»
• Mälestustesarja «Inimese tegemine» viies köide
• Pühendatud autori Tartu-aastatele
• Toimetanud Olaf Multer
• Kujundanud Endla Tuutma
• Faatum 2008
• 280 lehekülge