HILJUTI ANDIS üks Eesti suuremaid prügivedajaid oma Viljandimaa klientidele teada, et neid ootab järjekordne hinnatõus. Eelmine oli jaanuaris — küllap mäletate veel.
Prügivedu vajab konkurentsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hinnatõusu põhjendatuses pole võimalustki kahelda: kütuse hinnad on alates jaanuarist läbi teinud tõelise mäkketõusu. Diislikütus, mida prügiveoks eriti vaja läheb, pole minu elu jooksul veel nii kallis olnud.
Ehkki ka prügiveo hinnad pole kunagi nii kõrged olnud, tekitas seekordse kallinemise puhul mulle tuska pigem selle klientidele serveerimise viis.
AVANUD KARGEL suvehommikul postkasti, võis hulk linnakodanikke ja maainimesi leida sealt Cleanaway teatiskirja. Kirja, mis ütles korraga väga palju ja samas mitte midagi.
Selles oli raudsetesse sõnadesse raiutud, et vähem kui poole aastaga on firma kütusekulutused kasvanud rohkem kui veerandi võrra ja nüüd on vaja lisakulud kompenseerida.
Kelle arvelt kütuse hinna tõusust tulenevaid kulutusi tasa tehakse? Kas tõus tulebki siis 25 või hoopis 80 protsenti?
Ma lugesin selle kirja läbi mitu korda ega mõistnud täielikult, mida mulle öelda tahetakse. Tundsin ennast nagu pime Tartu autojuht: kui mulle kaarti lugeda, võin rooli keerata nii vasakule kui paremale ja pedaale sõtkuda, aga iseseisvalt ma sõita ei suuda.
KIRJAS OLI ka augustist kehtima hakkav hinnakiri. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mis on praegu prügikasti ühekordse tühjendamise tasu. Eelmise aasta lõpul küll saadeti mulle kiri, milles olid uue aasta hinnad, aga see leidis tee ahju — ka soojal talvel ei maksa kütust raisata.
Helistasin siis Cleanaway Viljandi piirkonna juhile ning küsisin temalt, kui suur kavandatav hinnatõus umbkaudu
on — tahaks ju teada, kui palju tegelikult hinda tõstetakse ja kas see on tõesti põhjendatud. Too ei teadnud minu hämmastuseks midagi ja ütles, et tõusu arvutas välja finantsosakond.
kui firma üks juhtivtöötajatest ei ole asjadega täpselt kursis, ei saa ka ükski klient teada, mis teoksil on! Enamik inimesi ei hoia vanu hinnatõusu teatisi kapis tähtsate dokumentide virnas, vaid pigem viskab need suurema kurbuseta minema.
Lisaks hakkasin ma kahtlema, mis on minu prügikonteineri maht. On see 0,24- või 1,1-kuupmeetrine kast — mitte ei mäletanud. Kummalisel kombel ei suutnud ka minu töökaaslased täpselt meenutada, kui suur kast neil õue peal seisab. Kamba peale leppisime kokku, et me kõik kontrollime järgmiseks päevaks, kui suured meie konteinerid on. Selgus, et olime kõik valesti pakkunud.
Kommunikatsioonitudengina olen õppinud, et nii suulises kui kirjalikus suhtlemises tuleb kõik võimalikult selgeks ja lihtsaks teha. Inimesel on alati palju toimetusi ning prügivedaja poolikust sõnumist järelduste tegemine ei ole kaugeltki nii lõõgastav kui suve nautimine.
Osalise info jagamist peaks vältima ka seetõttu, et selle põhjal võib inimene teha valesid järeldusi.
Veelgi enam ajas mind vihale, et kirjas polnud juhiseid selleks puhuks, kui mul küsimusi tekib. Kellelt ma peaksin uurima, kas uute hindade alusel hakkab prügiauto teenindama siis, kui ma selle tellin? Kes tuletab mulle meelde, mida mu leping ette näeb?
TÕSI, VARSTI kehtetu hinnakirja võib leida internetist ja sealt saab otsida ka konttakttelefoni. Kahjuks on aega vähe ja tegemist nõnda palju, et ise firmaga kontakti otsida on tüütu, kulukas ja mõnikord ka vastik.
Kiri, mis algab sõnadega «Meil on hea meel, et oleme võinud olla Teile jäätmekäitluspartneriks», mõjub mulle irooniliselt.
Mõni aasta tagasi oleks selline lause olnud veel ehk asjakohane, kuid nüüd enam toona Viljandis Cleanawayle konkurentsi ja alternatiivi pakkunud Ragn Sells siin maakonnas prügi ei vea. Kindlasti on suurettevõttel väga hea olla ainus valik.
Viljandimaa prügivedamises oleks tarvis konkurentsi. See sunniks mõtlema, kuidas olla teisest parem. Et teenuse hinna määravad palgad, kütuse hind ja jäätmete ladustamise tasu, jääks viimaseks võimaluseks kliente võita parandada teeninduse kvaliteeti. Jõuline suhtlemine on aga selge märk liigsest kohanemisest monopoliseisusega.
Hinnatõuse tuleb veel, selles pole kahtlust. Loodan siiralt, et järgmistel kordadel ei tekita teenust pakkuva firma teatis segadust, küsimusi ega kehva emotsiooni.
Kui Cleanawayl on kommunikatsioonijuht, siis peaks ta praegu peeglisse vaatama.