Riigikogulane Jaan Kundla: mune ja majoneesi sõid minu suvilas hiinlased

Viljandi- ja Järvamaa valimisringkonnast riigikokku pääsenud Jaan Kundla pole oma sõnul kordagi kahetsenud, et riigikokku kandideeris, sest parlamendiliikme staatus oli tema ammune eesmärk. Foto: Elmo Riig

Aasta algul mitme skandaali kaudu ohtrasti tähelepanu pälvinud ja lõpptulemusena Keskerakonnast lahkunud riigikogulane Jaan Kundla ütleb, et teda on ülekohtuselt materdatud ning sellele tõukasid takka tema endised parteikaaslased.

Jaan Kundla, ma palun vabandust, aga teile on külge jäänud kasutu ja rumala riigikogulase maine. Miks te olete sellel sündida lasknud?

Eks see ole seotud nende skandaalidega, mis minu ümber on keenud, ja paraku polnud minul võimalik seda takistada. Kui aga vaadata tagasisidet, mida olen saanud nii inimeste käest otse kui ajakirjanduse vahendusel, siis on mind täielikult rehabiliteeritud.

Mida te selle all silmas peate?

Ennekõike seda üüriliste teemat, millest kõik alguse sai. (Lehelugude järgi ajas Jaan Kundla Paides oma korterist lageda taeva alla paljulapselise perekonna ning nimetas neid «Järva Teatajas» värdjateks — toim.)

Nüüdseks on kõigile selgeks saanud, et tegu on tõesti väga probleemse perekonnaga. Küllap selle tõttu nad pärast minu korterist lahkumist enam Järvamaal endale uut elukohta ei leidnudki ning kolisid Lääne-Virumaale Tapale.

Hiljuti võisime «Virumaa Teatajast» lugeda, et seal proovisid nad täpselt sama skeemi, mida minu korteris.

Sisse kolides oskavad nad endast hea mulje jätta, maksavad käsiraha korralikult ära, lubavad vajaduse korral remonti teha ja kardinapuud uute vastu vahetada. Lõpptulemus on aga ikka see, et üür on maksmata ja isegi vanad kardinapuud kadunud. Minu korteris tegid nad täiesti puhta töö, nagu orkaan oleks üle käinud.

Tapal visati nad sama asja eest jõuga korterist välja. Erinevalt ajakirjanduses väidetust mina seda ei teinud. Olin küll nendest tüdinenud ja neile nii kirjalikke kui suusõnalisi hoiatusi teinud, kuid kokkuvõttes lasid nad ikkagi ise koos oma võlgadega jalga.

Aga jah, Lääne-Virumaal on nad nüüd sõna otseses mõttes välja tõstetud ja kuuldavasti leidnud juba uue lolli, keda petta. Eks näis, kui kaua nad seal vastu peavad, varsti saab võib-olla tervele vabariigile ring peale. Lisaks korteripettustele on nad Järvamaal vahele jäänud varguste ja valetamisega.

Nii et ongi värdjad?

Seda on mulle nii tuttavad kui võõrad inimesed rõhutanud, et ma ütlesin nende kohta isegi liiga leebelt. Neist ei saagi paremini rääkida! Pealegi pole «värdjas» sõnastike ja keeleraamatute järgi sugugi mitte ebatsensuurne sõna. On ju veel päris inetuid sõnu, mida raamatutesse ei pandagi.

Seega väidate, et teid on ülekohtuselt patuoinaks tehtud.

Jah. Ka mõrvakatse sooritanud või lausa tapjad ei saa meedias nii palju nahutada, kui mina sain selle ühe sõna pärast.

Kus on teie arvates põhjus? Kellele teie laiaks tampimine kasulik võis olla?

No see on natuke delikaatne teema.

Las olla, räägime ikkagi!

Mul tekkis pärast riigikogu valimisi Järvamaal erakonnakaaslastega konflikt.

Milles see seisnes?

Paljudele on jäänud mulje, et erakonnad maksavad valimiskampaanias kõik kinni, kuid see pole tegelikult nii. Suures osas tuleb kulud kandidaatidel endil kanda. Raha pannakse ühisesse katlasse ja selle eest hakatakse kulutusi tegema.

Leppisin kohalike keskerakondlastega enne kampaania algust kokku, et mina panen oma taskust 50 000 krooni. Pärast valimisi sain aga e-kirja, milles erakonna piirkonna juht ja Paide linnapea Kersti Sarapuu teatas, et mul tuleb veel 80 000 krooni maksta.

Mulle oli see üllatus, sest suusõnaliselt polnud ta mind millegi seesuguse eest hoiatanud. Loomulikult seadsin järgmisel päeval sammud tema kabinetti ja palusin selgust. Tahtsin teada, kuhu need summad läksid, sest 50 000 ja 80 000 teeb kokku 130 000.

Teil olid Viljandi tänavatel kõige suuremad plakatid.

Võib-olla. Aga Sarapuu ei andnud mulle mingit vastust. Viskas mu tuimalt kabinetist välja. Esiteks tähendas see seda, et linnapea viskas välja oma linna kodaniku.

Teiseks olin ma sel ajal Keskerakonna ja selle Järva piirkonna juhatuse liige, maakondlik kuraator ning veel mitme teise poliitilise ameti esindaja. Linnapea viskas sellise mehe välja!

Ma muidugi läksin ka, mis mul ikka teha. Kõik me oleme vahel pahas tujus ja pinges. Lootsin, et tal läheb see tuur üle ning ta võtab vaevaks vabandust paluda ja asja selgitada. Aga aeg läks ja midagi ei juhtunud.

Hämmastav oli seegi, et Kersti Sarapuu abikaasa Arvo Sarapuu, kellega koos riigikogus oleme, ei öelnud sõnagi.

Olukord oli enam kui imelik. Minu arvates oli juhtunud midagi ekstreemset, aga kõik käitusid, nagu midagi poleks olnud.

Võtsin siis Arvoga teema ise üles. Tema tegi imestunud näo ja väitis, et ei ole konfliktist kuulnudki; et nad ei pidavat naisega kodus tööasju arutama. Ütlesin talle otse, et ei usu seda juttu, sest nad on üldiselt tuntud valetajad.

Kuidas see kõik on seotud nende skandaalidega, mis teid kogu Eestis tuntuks tegid? Mis roll on selles Sarapuudel?

Arvo Sarapuu oli esimene, kes asus ajalehtedes nõudma mulle rangemat karistust ebasobiva sõnakasutuse eest.

Ta võimendas teadlikult kogu seda lugu ja nagu näha, oli tal piisavalt mõjuvõimu. Kusjuures ta astus Keskerakonda ainult mõni kuu enne valimisi, mina aga olin seal olnud juba ammu. See ei takistanud tal meedias rääkimast, et ta pole kunagi minust lugu pidanud.

Huvitav, miks ta siis tikkus Keskerakonda, kui seal talle sobimatud inimesed ees olid?

Seega algas kadalipp, mida oma turjal tunda saite, ikkagi Paides.

Sarapuud olid just võimendajad. Üks väike lehelugu andis neile suurepärase võimaluse mulle turja karata ja mind ebausaldusväärsest küljest näidata.

Aga kuidas selle majoneesiga oli? Väidetavalt esitasite riigikogu raamatupidamisele kompenseerimiseks toidukaupluse tšeki, millel olid kirjas tavalised toidukaubad, mis sobiksid hästi kodus lauale panna.

Vaatame kõigepealt, mida paberid ütlevad: esindus- ja vastuvõtukuludeks peetakse ruumide, esitlustehnika, esindusrõivaste üüri- ja laenutuskulusid, toitlustuskulusid, kingitusi ja muid kulutusi valijatega kohtumiseks.

Kas oli siis majoneesi kompenseerimine või ei olnud?

Oli. Ma esitasin terve kassatšeki, mis kauplusest väljastati, ja seal oli teiste toodete hulgas ka majonees.

Kellele te seda majoneesi pakkusite?

(Näitab fotot.) Mind te siin tunnete, aga seda prouat minu kõrval ilmselt mitte.

Ei tunne tõesti. Tundub, et tegu pole eestlasega.

Õige, see on Hiina suursaadik Eestis. Mina nimelt kuulun parlamendi Eesti-Hiina sõprusrühma. Nemad korraldasid meile esimese vastuvõtu. Teise vastuvõtu tegin eelmise aasta juulis mina.

Saatkond oli selleks hetkeks Eestis samas koosseisus tegutsenud juba kaks aastat, aga nad olid selle aja jooksul vaid korra Pärnus käinud. Meil on palju ilusaid kohti ning ma otsustasin nad viia Tallinna vabaõhumuuseumi, Keila-Joale ja veel mitmesse mereäärsesse ilusasse paika.

Mul olid lõunatamiseks Kakumäel restoranis kohad kinni pandud, kuid ühel hetkel teatasid hiinlased, et nemad on arvestanud vabas õhus olemisega ega taha restorani minna. Nii ma pidingi broneeringust lahti ütlema. Suundusime Keila-Joale minu suvilasse, aga laua peale ei olnud mul seal midagi panna.

Me tegime nii, et mina jätkasin külalistega mere ääres ringkäiku ning naine jooksis poodi ja ostis tarvilikke toidukaupu. Seal oli lõhekala, oliive, majoneesi ja palju muud kraami, mis kuulub ühe korraliku aiapikniku juurde.

Näete, siin on pilt, kus on kenasti näha, et laual on muu hulgas munad. Kõik asjad olid tšekil kirjas, aga ajakirjandus noppis millegipärast välja ainult munad ja majoneesi.

Nii et tegu ei olnud teie kodusesse külmikusse rännanud kraamiga, vaid diplomaatiliste külaliste võõrustamiseks kasutatud toiduga.

Absoluutselt! Kahjuks pole ajakirjanikud tahtnud sellesse süveneda. Kusjuures «SL Õhtuleht», kes selle teema esimesena välja tõi, märkis ära, et tšeki taha oli kirjutatud «Hiina saatkond», aga järgmised väljaanded seda enam tähele ei pannud. Isegi «Sakala» kirjutas, et ma viisin majoneesi omale koju külmkappi.

Riigikogus käib nii, et kui saadik oma kuluhüvitiste tšekid toob, kontrollib raamatupidaja need üle ja ütleb, kas kõik on korras. Mulle sealtpoolt etteheiteid ei olnud. Käisin hiljemgi, kui kära oli meedias juba suureks läinud, veel kord küsimas, kas ma olen millegi vastu eksinud. Vastus oli ikka sama: kõik on korras.

Siin on seega ka põhjus, miks te kevade hakul ei lahkunud riigikogust, kuigi paljud seda soovitasid.

Jah. Ma ei olnud milleski süüdi! No öelge, kallis ajakirjanik, mille vastu ma eksisin?

Minu arvates on küsimus rohkem selles, kas riigikogulane peab laskma kõiki veidigi tööga seotud kulusid hüvitada. Teie palk pole just nigelate killast.

Oletame, et sõidate autoga alas, kus on lubatud sõidukiirus 70 kilomeetrit tunnis ja teie kiirus ongi 70. Ühel hetkel peab politseinik teid kinni ja küsib, miks te 65-ga ei sõitnud. Mida te talle vastaksite?

Küllap seda, et siin on 70 kilomeetrit tunnis lubatud ja seda õigust ma ka kasutan.

Mina ütlen samuti! Kui kulude hüvitamine on ette nähtud, siis pole mul põhjust seda mitte kasutada.

Oleks ma ostnud ainult majoneesi ja nõudnud selle kompenseerimist, oleksin teiega nõus. Aga kõnealusel juhul oli tegu terve väliskülaliste grupi toitlustamisega, milleks kulus arvestatav summa. Ja mul polnud mingit põhjust hakata teiste lauale pandud toidukaupade hulgast majoneesi maha kriipsutama.

Nüüdseks olete Keskerakonnast välja astunud ja istute riigikogus sõltumatu liikmena. Mis tundega te parteist lahkusite?

Esiteks on oluline see, et erakond ei lasknud mul skandaali puhkedes avalikkusega vabalt rääkida. Mulle ei antud võimalust selgitada. Öeldi: kui üldse kommentaare annad, siis ainult pressiesindaja kaudu.

Tagantjärele tarkusena olen jõudnud järeldusele, et mul olnuks kõige õigem kohe Keskerakonnast välja astuda. Poliitikud teevad ikka aeg-ajalt vigu ja enamasti on erakonnad nendel rasketel hetkedel neile toeks, aga Keskerakond ei toetanud mind mitte kuidagi.

Kas te Edgar Savisaarega olete neil teemadel rääkinud?

Helistasin talle ja palusin kokkusaamist. Tema nõunik pani soovi kirja, kuid sellega asi ka lõppes. Erakonna esimees ei leidnud minu jaoks aega.

Selle asemel asus partei teid avalikult materdama ja aukohut organiseerima.

Tegin aukohtu esimehele Ain Seppikule mõne nädala jooksul kaks korda ettepaneku rääkida. Mõlemal korral ütles ta, et tal pole parasjagu aega, kuid otsib mind järgmisel päeval üles. Ka tema ei pidanud sõna. Seega pole ma ei Seppikule ega Savisaarele saanud juhtunu tagapõhja selgitada samamoodi, nagu ma seda praegu teile teen.

Ma ei ütle, et olin absoluutselt puhas poiss. Oleks ma toona olnud nii tark kui minu naine pärast neid sündmusi — nagu kõnekäänd ütleb —, oleks ma selle saatusliku sõna «Järva Teataja» ajakirjanikule ütlemata jätnud. Kogu minu süü seisnebki selles, et ma ei suutnud väljakannatamatuks kujunenud olukorras ühte teravas toonis sõna tagasi hoida.

Kas Keskerakonnast väljaastumine oli puhtalt teie isiklik otsus?

Jah. Ma olin solvunud. Tundsin, et sellest erakonnast pole mulle tuge.

Halenaljakas on loos see, et nad korraldasid mulle aukohtu nädal aega pärast seda, kui ma olin omal soovil parteist lahkunud, ja soovitasid juhatusel mind erakonnast välja visata. Nad jäid sellega ikka väga rumalaks. Ain Seppikul võiks juristina selle pärast piinlik olla.

Kuidas te praegu keskerakondlastega Toompeal läbi saate? Kas juttu teete või astute tuimalt mööda?

Arvo Sarapuuga teeme tõesti näo, nagu poleks kunagi tundnudki. Aga teistega pole mul varem otseselt kana kitkuda olnud ega ole ka nüüd.

Esimene aasta riigikogus on teil nüüd möödas ja peab tunnistama, et olete selle aja vältel tublisti vett ja vilet näinud. Kas teil töötegemiseks ka aega jäi?

Esimest poolaastat peetakse tervele riigikogule sisseelamise ajaks. Ma olen sotsiaalkomisjonis, kuhu kuuluvad Keskerakonnast Jaak Aab ja Marika Tuus, kes on vaieldamatult väga tugevad sotsiaalvaldkonna asjatundjad. Et nad on ka varem riigikogus ja valitsuses olnud, siis olid paljud teemad neile tuttavad ja opositsiooni võitlused käisid komisjonis seepärast paljuski just nende eestvedamisel. Mina olen uustulnuk ega ole püüdnudki nendega võrdväärsel tasemel olla.

Minuga seotud avalikud jamad algasid tegelikult alles selle aasta esimestel päevadel ja peab tunnistama, et pärast seda ei tulnud mõnda aega töötegemisest tõesti eriti midagi välja.

See ei tähenda, et ma poleks oma kohustusi täitnud.

Ametlike andmete kohaselt on riigikogus saadikuid, kes on vaid kaks korda sõna võtnud. Mina olen seda teinud 59 korral ning mul pole ka ühtki põhjuseta puudumist.

Riigikogulastel on tunduvalt rohkem asjaajamisi, kui ajakirjanduse põhjal võib arvata. Palju kutseid tuleb kohtumistele väljaspool Toompea lossi või Tallinna. Tihti on üldse väga raske määratleda, kust algab ja lõpeb poliitiku töö. Nendel kohtumistel ei vahetata lihtsalt viisakusi. Me ei tee seda ju oma lõbuks.

Riigikogu valimistel hääletas teie poolt 121 viljandimaalast. Mida olete otseselt nende või siis üldisemalt Viljandimaa hüvanguks korda saata suutnud?

On tavaks, et riigikogu liikmed saavad aasta lõpul teatud summasid oma äranägemise järgi suunata. Tänu minule sai hiljuti korda Lõhavere hooldushaigla pesuköök, mis maksis ligi 200 000 krooni. Ma sain selle eest isegi tänukirja.

Samamoodi läks 200 000 krooni Suure-Jaani gümnaasiumi tehnikaringile. Ma ei tea täpselt, mis selle summa eest osteti, aga olen kooli direktori käest kuulnud, et ring alustas tegevust nullist ja nüüd asi käib.

Ka Suure-Jaani kultuurimaja katuse vahetuseks läks 390 000 krooni. See töö maksis kokku umbes 800 000 krooni, seega on minu abiga saadud pool rahast.

Miks te just Suure-Jaani kanti olete toetanud?

Esiteks olen sealt pärit ja ilmselt sain sealt suurema osa Viljandimaa häältest. Aga see pole kõige tähtsam. Seesama kultuurimaja on praegu endises koolimajas, kus mina olen 11 aastat oma püksitagumikku kulutanud. Mul on selle majaga eriline side ja ma ei saanud leppida teadmisega, et see võib kokku kukkuda. Mille nimel ma siis veel tegutsema peaksin?

Eks me Jaak Aabiga, kes esindab umbes sedasama piirkonda, natuke ikka arutanud ka, kuhu oleks mõtet raha suunata.

Kui suur oli viimase eelarve arutlemise puhul see niinimetatud koolikatuste summa, mis riigikogulastele omatahtsi laialijagamiseks anti?

1,3 miljonit krooni. Umbes pool minu summast tuli Viljandimaale.

Mitu korda te viimase aasta jooksul olete kahetsenud, et te riigikokku kandideerisite ja läksite?

Mitte kordagi. See on olnud minu pikaajalise töö vili. Minu eesmärk on lõpuks täidetud.

Viimastel nädalatel on internetis olnud väga loetav teienimeline blogi.

Jah. Täitsa huvitav lehekülg, minagi loen seda hea meelega.

Teie seda ei kirjuta. Kas teate, kes seda teeb?

Ei, otseselt mitte.

Aga kaudselt?

Ma võin vaid arvata. See on üks hea huumorimeelega inimene. Et mul konkreetset tõendusmaterjali pole, saan vaid oletada ega taha siin hakata ühtegi nime välja pakkuma. Seni pole mul olnud põhjust tema tegevuse vastu võidelda. Olen huumorit armastav inimene ja pean väga lugu ka teistest, kes oskavad seda teha. Loen selle inimese loomingut iga päev nagu üht head kirjandusteost.