Pisikest televiisorit peeti parajaks neljaliikmelisele perele. Kui vaatajaid oli rohkem, tuli ekraani ette paigutada veega täidetud suurendusklaas.
Raadio ja televisiooni omaaegsed tehnikaimed tunduvad naljakad
2. juuli 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovitav oli kasutada destilleeritud vett, sest tavaline vesi muutus aja jooksul tumedaks ja on teada juhtumeid, et seal hakkasid koguni vetikad kasvama.
Televiisor on umbes ühe vaksa pikkuse diagonaaliga. See on toodetud 1956. aastal ja seda ei saanud endale hankida kaugeltki igaüks.
Kommunistid haarasid endale
Räägitakse, et värvitelevisiooni algusaastatel krabasid tippkommunistid endale peaaegu kõik Eestisse saadetud värviteleviisorid. Ainult üks jõudis raadio- ja telekeskuse laboratooriumi, kus selle abil tehti Kesktelevisiooni värvisaadete kontrollvaatamisi.
Kõike seda ja palju muud põnevat jutustab Eesti ringhäälingumuuseumi teadur-pedagoog Tarmo Kannik, kõndides Türil asuvas ringhäälingumuuseumis ühe väljapaneku juurest teise juurde.
Riiulitel on unikaalsed raadioaparaadid sõjaeelsest Eesti Vabariigist. Mõistatuseks jääb, miks olid okupatsiooniaastatel toodetud raadiote ekraanidel sellised linnanimed nagu London ja Pariis, kui neid niikuinii kuulata ei saanud.
Tehnikaimed läinud aegadest
Väljas on veel aastakümnetetagune pult — jämeda kaabli otsas olev klaveriklahve meenutavate klahvidega riistapuu, millega sai raadiost mõne meetri kaugusel olles jaamu vahetada.
Sealsamas on hoopis peenem tehnoloogiasaavutus — segaja, millega pandi müra peale Ameerika Hääle, Vaba Euroopa ja teiste nõukogude korra alustugesid õõnestavate vaenulike raadiojaamade saadetele.
Mäletan, et mingil imekitsal alal sai kõneldut siiski enam-vähem kuulata. Samas tuli pidevalt nuppu keerata, sest segajagi otsis ilmselt õiget lainepikkust ja õnnelikult kuuldavaks saanud tekst mattus peatselt eriti räige müra alla.
Loomulikult on muuseumis näha omaaegse 196,6 meetri kõrguse Türi raadiomasti makett. Selle saatja oli nii võimas, et Tarmo Kanniku sõnul kuulasid koguni Hispaania kodusõtta läinud mehed Madridis Eesti raadiot.
Muuseumis on palju fotosid nii omaaegsetest kui praegustest raadio- ja teletähtedest. On Riigi Ringhäälingu direktori Fred Olbrei ja omaaegse kuulsa reporteri Felix Moori vahakujud.
Viimati nimetatuga seoses meenub raadiopraktika ajal Marju Lauristinilt kuuldud lugu, mida too jutustas ilmse mõnuga.
Nimelt olla natuke kõrgendatud meeleolus Valdo Pant läinud ühel tähtsal nõupidamisel raadiomaja valges saalis pulti ning kuulutanud sealt: «Kui Felix Moor lõi Eesti raadio, siis Ado Slutsk hävitas selle!» Tollane raadioboss Slutsk istus aga koos teiste tähtsate kommunistidega saalis ja kuulas talle antud hinnangut pealt.
Ju rakendati Pandi suhtes ka meetmeid, aga ta oli liiga kuulus nimi selleks, et teda lausa kinni panna või isegi vallandada.
Eelkõige kultuuri talletaja
Tarmo Kannik rõhutab, et muuseum ei ole niivõrd tehnika kui vaimse kultuuri talletaja ning noortele inimestele televisiooni ja raadio lähedale tooja.
Muuseumi nimekirjas on terve hulk kuuldemängutekste, mida lapsed sisse lugeda ja lindistada saavad, ning vanu saateid, mida võib soovi korral kuulata.
Muuseumitöötajad kinnitavad, et Viljandi koolilapsed on nende kõige agaramad külastajad. Tullakse terve klassiga, uuritakse väljapanekuid ja lõpuks salvestatakse mõni kuuldemäng CD-le.
Viljandi suvelaagri laste külaskäigust meenub Tarmo Kannikule väike poiss, kes veel lugeda ei osanud, aga tegi kuuldemängu tarvis rästiku sisinat.
«Siin saab päris edukalt korraldada koolitunde, mille teemad on koostöö, improvisatsioon, esinemine ja lugemisoskus. Meelelahutus ja hea tuju veel lisaks,» räägib ta.
Tore on ringhäälingumuuseumi minna koos perega, sest uudistamist jätkub nii suurtele kui väikestele.
PROGRAMM
8. novembrini on Eesti ringhäälingumuuseumis näitus «Hetki ja helisid raadioteatri kaheksast aastakümnest».
• See hõlmab ka õpilastele mõeldud haridusprogrammi.
• Kõigepealt tutvutakse raadioteatri ajaloo ja tegemistega, seejärel lavastatakse kuuldemäng.
• Kohale võib tulla ka oma tekstiga, mis ei ole salvestatuna üle kümne minuti pikk.
• Programm kestab ühe tunni ja rühmas võib olla kõige rohkem 25 inimest.
Allikas: ringhäälingumuuseum
MUUSEUM
Eesti ringhäälingumuuseum
• Asub Türil Vabriku puiestee 11.
• Avatud teisipäevast laupäevani kella 10—17, suletud pühapäeval, esmaspäeval ja riiklikel pühadel.
Allikas: ringhäälingumuuseum