Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskaja lõpul, XV ja XVI sajandil käibis ütlus: «Linnaõhk teeb vabaks.» Uusaja renessansiajastul aga saadi aru, et vabaks teeb haridus.
Eestimaale jõudis rahva harimise idee XVII sajandil, vanal heal Rootsi ajal, mil Lääne-Madise pastori poeg Ignatius Forselius asutas Tartus koolmeistrite seminari. Paraku kestis see vaid mõniteist aastat, minnes Põhjasõja keeristes hingusele nagu Universitas Dorpatensiski.
Pärast Uusikaupunki rahu niinimetatud Balti erikorra välja kaubelnud Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad ei olnud oma pärisorjadeks degradeeritud talupoegade koolitamisest algul peaaegu üldse huvitatud ning Eesti ala koolilugu on vahepealse poolsajandi kestel päris hõre. Lugemisoskus püsis kodu- ja leeriõpetuse najal, aga kirjaoskajaid oli kümnendik maarahvast.
Nii et meie paljude koolide juurde paarikümne aasta eest püstitatud mälestuskividel oleva kolmesaja-aastase hariduseandmise algupooles haigutas mõnelgi pool tühimik. Töötas küll saksakeelseid linnakoole, aga maakoole võis sõrmedel üles lugeda. Mõisnike lapsi õpetasid eeskätt Saksamaa päritoluga koduõpetajad.
XVIII sajandi lõpukümnendil oli üks kool keskmiselt 750 eesti taluinimese kohta (Liivimaal tihedamalt, Eestimaa kubermangus hõredamalt).
Taluostmise kontrahtidele on 150 aasta eest suures osas alla kirjutatud kolme ristiga. Mõnekümneaastase kosumise järel püüdis aga iga põlistalu peremees saata ühe poja Tartusse tudeerima. Vaesemad poisid läksid vaimulikesse seminaridesse või sõjakoolidesse.
Pisut rohkem kui saja aasta eest hakkasid ka eesti neiud ülikooli astumiseks vajalikku keskharidust saama. Üks neist koolidest, kus seda anti, Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Progümnaasium asutati sada aastat tagasi. 1915. aastast sai sellest gümnaasium.
Tervelt saja aasta kestel õppisid enamiku suuremate linnade gümnaasiumides noormehed ja neiud eraldi koolides (esimesed tütarlaste omad asutati aastatel 1851.—1853. Tartus, Tallinnas ja Pärnus) ning alles 1952/1953. õppeaastal pandi poisid-plikad kokku. Minagi olen lõpetanud poistekooli, tollase Viljandi 2. Keskkooli.
Mulle tundub, et poiste ja tütarlaste lahus õpetamine oli mitmeti kasulik.
On ju teada, et poiste areng on tüdrukute omast aeglasem. Meil ei tulnud tunda alaväärsust oma vastassoost eakaaslaste tubliduse ja parema õpivõime pärast. Seda ja õpetajate nöökimist sel teemal on juba praegused pensionieelikudki oma koolipäevil tihti kogenud. Meil ei olnud põhjust oma enesetunnet ja imagot vastassoo silmis iga hetk kergitada, kompenseerimaks suhtelisi arenemispuudujääke.
Teiseks oli meil austust naissoo vastu hoopis rohkem kui nüüdisnoortel ja neiudki olid vahest kasinamad.
Kadunud Gunnar Aarma on öelnud: «Mis eliitkoolidest meil järjest räägitakse — eliitkoolid on ikkagi lahusõpetamisega koolid!»
Olen koos oma eakaaslastest koolivendadega veendunud, et toonase koolimiljöö kujundamises oli tubli osa õpetajate järjekindlal ja põhjendatud nõudlikkusel. Meie suur õnn, mida me tollal küll vaid alateadvuses adusime, oli see, et meie õpetajad olid enamikus eestiaegsed, iseseisvusajal tõeliseks koolmeistriks kujunenud mehed ja naised.
Neist mõnegi mentor oli olnud legendaarne Vana Kõva, Viljandimaa Poeglaste Gümnaasiumi direktor aastail 1920—1940 Theodor Koik. Nõudlikkus oli järeleandmatu ning laiskadel ja ka kehvema peaga noormeestel tuli kooli uks väljastpoolt sulgeda.
Kaheksandat klassi alustasime 153 poisiga, kes olid tulnud vähemalt 18 mittetäielikust keskkoolist üle maakonna (praegu polegi siin nii palju põhikoole). Ent nelja aasta pärast, 1950. aasta kevadel, lõpetas neist vaid 52. 1949. aasta märtsiküüditamine oli viinud kaugele maale või peletanud mujale kümmekond klassikaaslast, nii et väljalangemine oli 66 protsenti.
Küpsustunnistuse saanud on oma nõudlikele õpetajatele ja mõnestki karile sattumisest päästnud klassijuhatajatele veel hauavilussegi tänulikud. (Paraku on meist, 58 aasta tagustest abiturientidestki, üle poole, 28 meest, teispoole toonela jõge sõudnud.)
Septembris 1944 olid taganejad süüdanud meie punase «anstalti» koolimaja, mida sõjapäevil kasutati saksa laatsaretina, ja see oli enamjaolt tühjaks põlenud. Selles palangus muutus kaltsiumoksiidiks ka Gustav Max Schmidti, 163 aasta eest Viljandis gümnaasiumihariduse andmise loa saanud tuntud koolijuhi marmorbüst.
Meiegi klass käis selle 1877. aasta lõpul käiku antud hoone taastamistöödel ja pargi spordirajatiste tegemisel agaralt abiks.
Kooli ajaloost ei saadud meie päevil avalikult rääkida ja meie lendude järjekorranumbridki olid illegaalsed — arvestuse aluseks olid Eesti Vabariigi aegsed lennud. Minu lend oli XXIX. Lihtsa aritmeetikaga sai 1921. aastast lähtudes selleks arvuks küll 30, ent Eesti Vabariigi haridusministri Aleksander Jaaksoni koolireform muutis keskkooli 12-klassiliseks ja nii ei olnud koolil 1939. aasta kevadel lõpetajaid.
Päris loomulik, et ammused õpilased jälgivad suurema või väiksema huviga oma kooli ja ka kodumaakonna hariduse edendamist. Murega suhtutakse uude hariduskorralduse kavva luua Viljandisse üksainus gümnaasium. Seda mõtet lausa taunitakse.
Oma kooli üritustele tullakse ka vanuigi hulgana kokku. Kui jalg veel tatsub, siis kas või üheksakümnesena (viie aasta eest oli kohal 91-aastane Jaan Tusti 1931. aasta lennust) või teiselt poolt maamunagi.
Arusaamatu tundub visalt jätkuv inerts pidada maagümnaasiumi juubelit maja valmimise aja järgi. Nõukogude ajal oli see muidugi ainus võimalus, sest mõisnike asutatu tuli ju maha vaikida.
Kuigi mitu vilistlast on oma kooli ajalugu üksipulgi uurinud, ei taheta loobuda kord häda sunnil omaks võetud pseudodaatumist. Aga küllap aeg annab arutust. Ehk peetaksegi juba kahe aasta pärast kolmikjuubelit: 165 aastat Viljandis gümnaasiumihariduse andmise lubamisest, 135 aastat Viljandi maagümnaasiumi ametlikust käikupanekust ning 90 aastat eestikeelse ja -meelse maagümnaasiumi algusest.
KES MA OLEN OLAV RENNO
Olen sündinud 1932. aastal Tartus, teist põlve haritlane, ent talupoja tõugu. Tean oma isapoolseid esivanemaid 1720. aastast saadik, seitse põlve tagasi: isaisaisaisaisaisaisa Kangsti Peeter oli Rõuge kihelkonna Sänna mõisa talupoeg-pärisori. Emapoolseid kõukusid tean seni vaid nelja põlve taha: emaisaemaisa Jüri ristiti XVIII sajandi lõpul Kõpu kihelkonna hingekirja ja oli Suure-Kõpu mõisa alam.
Isa omandas juristihariduse, ema õppis majandusteadust. Ise sain küpsustunnistuse Viljandis ja õppisin bioloogiks Tartu ülikoolis.
Nüüd olen 17. aastat pensionär ja mulgi koduväi. Olen sel ajal justkui unustanud Anton Härma õpetussõnad «Multum non multa!» («Palju, mitte paljusid!») ning tegelnud päris hulga ettevõtmiste ja huvialadega.