Head kaaslinlased, teie armastatud linnapea kirjutab jälle. Olen mõnda aega pausi pidanud ja teie elu kõrvalt vaadanud, kuid nüüd on mul taas vaja veidi õpetussõnu jagada.
Veekeskus, näidend ning kaduma läinud lipsunõel
Linnapea jutid
Ei teagi kohe, kust pihta hakata, sest probleeme, millega linnal ja selle peal maadelda tuleb, on palju. Aga kannatust! Enne kui ma veekeskuse kohta sõna võtan, on tarvis üks teine asi ära klaarida.
Nimelt oli suur suvi juba käes, kuid uulitsatele polnud tõmmatud ainsatki uut valget triipu, mis liiklemist hõlbustaksid. Isegi praegu leidub selliseid kohti. Ma lihtsalt ei saa säärasest hoolimatusest aru!
Kui mina veel linnapea olin, hoolitsesin igal hommikul selle eest, et kõik uulitsad märgistatud oleksid. Käisin isiklikult kogu linna läbi ja vedasin oma jändriku jalutuskepiga teetolmu kõik vajalikud jutid, nooled ja triibud — tollal ju asfalti ei kasutatud. Tänapäeval on teil seks puhuks lausa firmad, kuid jutte pole mitte kusagil.
Oleks ma praeguse linnapea asemel, võtaksin ise valge värvipotsiku kätte ja veaksin jutid maha, kui töömehed niisugused seanahavedajad on. Ja kaikaga käiksin õpetuseks korra üle loodrite turja.
Aga olgu, ma juba näen, et te tahate hoopis teada, kuhu mina veekeskuse teeksin.
Ehitame veekeskust edasi
Ma ei taha öelda, et teie kolmel väljavalitud kohal midagi väga viga oleks, kuid loomulikult on olemas veelgi parem paik, kuhu ma seda omal ajal rajama hakkasin. See on Uueveski.
Jah, mind on kritiseeritud, et võtsin ette liiga suuri projekte ja nii mõnigi neist jäi pooleli. Aga kui nõukogude aega poleks vahele tulnud, oleksid need valmis saanud. Uueveski veekeskus oli just üks selliseid.
Jõudsin valmis ehitada olulisema osa veekeskusest — basseinid koos sinna juurde kuuluvaga. Tõsi, katus jäi peale panemata ja liutoru sisse suskamata, kuid kõik oleks tulnud omal ajal. Ah, küll te must aru saate — ise ehitate ju praegu samal põhimõttel jäähalli.
Seetõttu oleks narrus otsida kohta uuele veekeskusele, kui vana keskuse põhi on olemas. Kõpitse ainult natuke siit-sealt ja pane katus orule peale!
Aga juhul kui te tõesti järele ei anna ning tahate oma veekeskust mujale rajada, ei saa ma aru, miks te kilplasetööd teete ja asjata raha kulutate.
Raudla poiss rääkis mulle, et järveäärse veekeskuse ehitaja tahab katuse ja seinad teha murust. Olgu siis nii. Aga alles see oli, kui te kiskusite üles selle muru, mille ma omal ajal Viljandi staadionile istutasin, ja nuputasite, kuhu seda laiali jagada: tükike lasteaiale, tükike kuhugi mujale.
Ometi oleks võinud selle tallele panna ja ehitada sellest veekeskusele nii katuse kui seinad. Nõnda oleks saanud järjepidevuse säilitada ja ühtlasi kokku hoida ajal, mil riik üritab säästa.
Nüüd on muidugi hilja: kuidas sa ikka lähed lastel muru jalge alt ära tõmbama.
Üheksa korda mõõda, üks kord kirjuta
Aga nüüd uue teema juurde.
Kuulsin, et linn on tellinud ühelt Virumaa mehelt minu elust rääkiva näitemängu, mida Ugala teater mängima hakkab. Idee pole iseenesest paha. Ma soovitan aga soojalt tol tegelasel kaaluda, mida ta must kokku kirjutab. Üks «Sakala» ajakirjanik lasi omal ajal minu kohta fantaasial liiast lennata ja pidi seepeale kuu aega pogris sitsima.
See ei tähenda, et minust peab igava ja tõsise draama kirjutama. Ma olen küll matemaatik, aga ma pole mingi piinatud geenius!
Lugu olgu lõbus, kõige parem muusikal või operett. Minagi olin ju omal ajal kõva laulumees ja seetõttu võiks minu osatäitja seal esitada ka laulu «Wiikendi veedame kõik Viljandis». Näitemängu pealkiri võiks olla näiteks «Augustivalgus».
See, et mind kehastab näitleja Tabun, on päris hea mõte. Hoopis keerulisem on leida meest, kes sobiks Laidoneri rolli. On ju mõeldamatu, et selles tükis pole minu head kamraadi, kes pealegi on samuti linna aukodanik.
Kust aga võtta näitleja, kes suudab kogu etenduse aja hobuse seljas püsida? Ma olen kuulnud, et noor näitleja Sammul on mänginud musketäri, kuid musketärid käisid vahepeal omil jalgel ka, vähemalt siis, kui nad preilnadega sehvti tegid. Juku seevastu ajas kõik asjad ära suksu seljas.
Nõnda et mina soovitan nii kirjanikuhärral kui lavastajal aeg-ajalt linnavalitsuse serva minult nõu küsima tulla.
Tähelepanu, kaevajad!
Enne veel, kui mulle eraldatud leheruum otsa saab, tahan pöörduda nende töömeeste poole, kes ehitavad niinimetatud promenaadi kunagise linnamüüri kõrvale. Aga ka muinsuskaitsjate poole, kes valvavad, et ehitajad midagi vana ja väärtuslikku leides seda pihta ei paneks.
Nimelt kaotasin ma omal ajal sinna kanti ära ilusa lipsunõela.
Sel vidinal pole suurt rahalist väärtust, küll aga sentimentaalne: selle kinkis mulle üks leskproua, kui ma olin aidanud tabada pätid, kes tema intiimpesu nöörilt ära olid varastanud.