Sõja ajal elasime perega Põrga külas ema kodutalus Pikal.
Aegade keerus kadunud talusid meenutavad vaid nimed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See küla asub Lõuna-Eesti väikevoorte alal, kus kolme kuni nelja kilomeetri pikkused voored vahelduvad orgudega. Orgude põhjas vulisevad väikesed ojad ja jõed, neist suurim on meie talu piiril voolanud Helme jõgi.
Nime andsid linnud
Põrga küla sai oma praegused piirid sõjaeelseil aastail, kui sellega ühendati hulk naabruskonna väikekülasid. Keskuseks jäi Põrga karjamõisa ümber tekkinud asula.
Seda osa Põrgast, kus asus Pika, nimetati varem Kiivite külaks.
Selle nime leiab veel sõjaeelselt Eesti maanteede kaardilt. Sama nime kandis üle Valga — Viljandi maantee paiknev naabertalu. Ametlikes paberites oli nimi küll Riinitu, kuid külaelanikele jäi ta ikka Kiiviteks.
Nii küla kui talu said oma nime kiivitajatelt, kes kevaditi sealsetel põldudel ja heinamaadel pesitsesid ning valjusti häälitsesid.
Küla Veisjärve poole jääv osa kandis XIX sajandil Metsakuru nime, sest see raadati suurde metsa.
Maade kuju järgi
Pika talu mõõdeti 1860. aastate lõpul välja Ilise nime kandvale mehele ja sai oma nime maade kuju järgi: talu pikkus oli üle kilomeetri ja laius 400—500 meetrit. Põhiliselt olid seal põllumaad. Põllud olid nii kitsad ja pikad, et neid oli raske traktoriga harida.
1949. aastal veeti sealsed talud peaaegu tühjaks. Mahajäetud heas korras majapidamised lagunesid ning väikesed põllud jäid sööti. Praeguseks on need peaaegu läbipääsmatusse metsa ja padrikusse kasvanud ning seda külaosa enam ei eksisteeri.
Kõige kauem pidas tänu mesilastele vastu Alusaarte (Allmanite) koht, kuid ka selle pidajad vandusid 1950. aastatel alla.
Pisut Pika naabruses asunud taludest.
Kärstna Kõpu poole viiva tee ääres oli viie hektari suurune Kõpu väiketalu, kust põlvnes omaaegse peapiiskopi Johan Kõpu suguvõsa. Kõppude käes oli talu veel sõja ajal. Peremees oli Rudolf Kõpp, kuid tema sugulust kuulsa haridus- ja kirikutegelasega ma ei tea.
Kaks naabertalu kandsid veidi lätipäraseid nimesid Kornita ja Rudina. Nende nimedega sarnaseid pidi olema ka Ruhja pool.
Teistest meie lähedal asunud taludest mäletan veel Aigut (jäi osalt Valgamaa sisse), Vindit, Tolmut, Patsit ja Hendrik Adamsoni pisikest kodukohta Kodu talu.
Vanasarvik valvab
Pika talu aida taga algas väikevoor, mida kutsusime Maasikamäeks, sest seal kasvas palju maasikaid. Laiemalt teati seda Emandi kivimäena. Ligi kilomeetri kaugusel meie kodust seisis sel voorel umbes poolteise meetri kõrgune kivirahn, mida hüüti Emandi kiviks.
Tolle kohta rääkis onu meile oma emalt kuuldud rahvapärimuse.
Vanasti elas Kärstnas mõisaproua, kes oli kuradi abiga kokku ajanud suure varanduse. Proua soovil maeti ta koos varandusega selle kivi alla. Seda rikkust valvab vanasarvik, kes võtab igal südaööl kivil istet. Kivil on sügav lohk, mis pidavat olema vanapagana sõra jälg.
Meie talu juures voolas Maasikamäe nõlva all maa seest välja Hundiallikas. Selle juures nähti tihti hunte. Praeguseks ajaks on allikas kuivanud.
Aastaarvu 1822 kandva kivilauda taga lepiku servas näitas onu madalat lohku, mida külarahvas veel 1940. aastail nimetas Koolnulohuks. Kui vanaisa 1901. aastal Pika ostis, rääkis eelmine peremees, et sealt kostab pimedatel öödel oigamist.
Ja tõesti, ka vanaisa kuulis seda korduvalt. Ta kaevas lohu lahti ning leidis sealt kolme täiskasvanu ja kahe lapse luukere. Vanaisa kutsus Tartust kohale arheoloogid, kes tegid riidejäänuste põhjal kindlaks, et tegemist oli XVII sajandi lõpu või XVIII sajandi alguse matmispaigaga.
Oigamine kadus alles siis, kui vanaisa leitud luud Helme surnuaiale mattis.
Ainuke pohlakoht
Pika ja Rudina talu vahele kerkis Männimägi, kus kasvasid selle kandi ainukesed männid. Selle mäe all Sannaoja ääres oli Põrga küla ainus kadastik. Männimäe kõrvale kaevasid sakslased 1944. aasta suvel tankitõrjekraavi, mis oli kaua kinni ajamata.
Meilt Veisjärve poole suunduva tee ääres kasvas Vindi kuusik, sealtkandi ainuke pohlakoht. Pool kilomeetrit edasi jäi vasakut kätt Lubjamäe kuusik, mille vastas üle tee oligi Hendrik Adamsoni kodumaja.
Selle kuusiku nimi oli intrigeeriv, sest lubjakivid ladestuvad Lõuna-Viljandimaal kümnete meetrite sügavusel punaste liivakivide all.
Veisjärve lähedalt algasid suured metsad, mis ulatusid Põhja-Lätimaale välja. Veel 1930. aastatel pesitsesid seal must-toonekured.
INTRIGEERIV
Esivanemad teadsid sügavatest lubjakivilademetest.
• Lubjamäe kuusiku nimi oli intrigeeriv.
• Lubjakivid ladestuvad Lõuna-Viljandimaal kümnete meetrite sügavusel punaste liivakivide all.
Allikas: Lembit Aader