Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
Mõni päev tagasi kritiseerisid Eesti tippkokad «Ärilehes» kodumaiste toiduainete kvaliteeti. Nende tasemel ei oska asju vaadata. Aga poes käies tekib tõepoolest tunne, et mida tormilisemalt tõusevad hinnad, seda rohkem langeb kvaliteet. Lugedes kõiki E-sid, mis on lisatud kondiitri- või lihatoodetele, kaob isu hoopis. Kõige tipp oli mõni aeg tagasi nähtud sepikupäts, mille ühe lisandina oli märgitud värvaine.
«Ärilehes» oli jutuks seegi, et Eesti tarbija eelistab välimust kvaliteedile. Olin minagi Pere Leiva maasika- ja vaarikatortide austaja, kuni avastasin, kui palju need keemiat, sealhulgas värve sisaldavad. Ostaksin neid heameelega edasi, kui nad nõnda sügavpunased ei oleks. Aga küllap nõuab turg just kirkaid kooke.
Hakka või taga igatsema okupatsiooniaegset keeduvorsti, mille säilivusaeg oli 24 tundi. Ja leiba, mis läks kaua seistes hallitama, mitte ei muutunud saepuruks.
Küllap varsti tekivad taas väikesed pagaripoed ja lihakarnid, kus kaup on ehtne. Usun, et nõudlust nende järele on juba praegu ning allergia ja muude hädade all kannatajate arvu suurenedes kasvab see veelgi.