Udo Ivask on eesti eksliibrise vanaisa

Eksliibrist loetakse väikegraafiliseks kunstiteoseks. Udo Ivask on neid loonud 36. Foto: arhiiv

Eesti kunstiavalikkus on pikki aastaid vaielnud, kes ja millal õieti lõi esimese eesti eksliibrise: kas seda tegi Kristjan Raud või Viljandi lähistel sündinud Udo Ivask?

Kaua aega peeti vanimaks eesti eksliibriseks Kristjan Raua oma sõbrale, kunstnik Gori Ristile ofordis loodut (1903). Siis aga leiti Udo Ivaski oma isale kavandatu (1902).

Paul Ambur väidab oma suurteoses «Eesti kunstipärasest eksliibrisest» (1958), et Eesti vanim on Kristjan Raua eksliibris (1900) oma vennale Paul Rauale. Nüüd peetakse siiski vanimaks Udo Ivaski oma isale loodut, mis on signeeritud 14. märtsil 1898. (Selguse mõttes olgu lisatud, et Udo Ivask on loonud isale kaks eksliibrist, 1898. ja 1902. aastal.)

Eksliibris isale

Udo Ivaski isa Jüri (Georg) Ivask (1831—1900) töötas mitmel pool Lõuna-Eesti mõisates mõisavalitseja või rentnikuna. Alates 1893. aastast elas ta Tartu lähistel Issakul omaenda mõisas.

Tema raamatukogu sisaldas teatmeteoseid, kirjandust põllumajanduse, piimanduse, õllekeetmise, viinapõletamise ja aianduse kohta ning lisaks vene ja välisautorite ilukirjanduse klassikat. Isa raamatutest sai oma esimesed lugemiselamused ka Udo Ivask. Seepärast lõigi ta esimese eksliibrise just isale.

Palju segadust on tekitanud asjaolu, et see esimeseks nimetatud eksliibris kannab trükituna aastaarvu 1901. Tutvumine Udo Ivaski Tartu ülikoolis säilitatavate materjalidega teeb asja veel keerukamaks. Ilmneb, et originaali alusel on trükitud kaks tiraaži, 1900. ja 1901. aastal.

Nii et aastaarv 1901 meie vaadeldaval eksliibrisel tähendab vaid teise tiraaži valmimise aega. Paul Raua eksliibris trükiti esimest korda arvatavasti 1943. aastal.

Eksliibrist peetakse nüüdsel ajal väikegraafiliseks kunstiteoseks, kunstiteose sünni ajaks aga originaali valmimise aega, mitte seda, millal see trükiti. Udo Ivaski eksliibrise originaal on joonis ja see valmis 1898. aastal, nii nagu tunnistab signatuur ja kuupäev sellel.

Udo-Nestor Ivask sündis 20. detsembril 1878 Viljandi lähistel Loodi mõisas, omandas Tartu Reaalkoolis keskhariduse ja siirdus 1897. aastal Moskvasse kunsti õppima. Seal olid tal sugulased ees: Tartu ülikoolis farmaatsiat õppinud onu Adam Ivask töötas proviisorina, emapoolsetel sugulastel Abelsitel oli aga Moskva lähistel mõis.

Abelsite suveballil 1903. aastal tutvusid vennad Udo ja Paul Ivask oma tulevaste abikaasade Anna ja Jevgenia Frolovaga. Noormeeste tulevane äi oli kulla- ja juveelikaupmees Aleksander Frolov ning ämm kuulsa vene maalikunstniku Semjon Živago tütar.

Saanud hea ettevalmistuse Konstantin Korovini ateljees, Vassili Meškovi juures ja mujal, sooritas Udo Ivask edukalt sisseastumiseksamid Moskva maalikunsti, skulptuuri ja ehituskunsti kooli. Sellest hoolimata teda kooli vastu ei võetud, sest tema iga ületas äsja vastuvõtule kehtestatud vanusepiiri.

Järgmised kümmekond aastat töötas Udo Ivask Moskvas kontoriametnikuna ning 1907. aastal astus Moskva arheoloogiainstituuti, mille lõpetas 1910. aastal kandidaadikraadiga genealoogia alal. Nüüdseks on täpsustatud, et ta lõpetas instituudi arheograafia osakonna õpetatud arhivistina.

Töötades kantseleiametnikuna, ei katkenud Udo Ivaski sidemed kunstiga. Sel perioodil alustas ta oma loometeed ja leidis seni kündmata põllu ekslibristika, millesse kündis esimese sügava vao. Seda mööda hakkasid astuma tulevased vene eksliibriste uurijad.

Esimene eksliibriste uurija

Udo Ivask asus eksliibriseid uurima ülemöödunud sajandivahetusel, siis, kui neid Venemaal keegi süstemaatiliselt veel uurinud ei olnud. Ajakirjanduses olid siin-seal küll ilmunud esimesed artiklid eksliibriste kohta, kuid ekslibristika kui teadusliku lähenemise eksliibristele võttis Venemaal kasutusele just Ivask.

Ta ei olnud maailmas sellel alal esimene. Saksamaal olid eksliibrised selleks ajaks populaarsed, ilmunud oli raamatuid nende kohta krahv K. E. zu Leiningen-Westerburgi, Walter von zur Westeni ja teiste sulest, ilmusid ka ekslibristidele mõeldud ajakirjad ning töötasid eksliibriseklubid.

Uurimused vene ekslibristikast on Udo Ivask publitseerinud kolmeköitelises, senini väärtuslikus venekeelses raamatus «Vene raamatumärkide (eksliibriste) kirjeldus» (1905, 1910 ja 1918).

Kümneid tuhandeid eksliibriseid

Udo Ivask oli esimene eestlane, kes eksliibriseraamatu välja andis: 1902. aastal avaldas ta venekeelse teose «Raamatukogu märkidest, nõndanimetatud eksliibristest, nende kasutuselevõtu 200. aastapäeva puhul Venemaal (1702—1902)». See kirjeldab ekslibristika arengut kogu Euroopas.

Udo Ivask on loonud 36 eksliibrist. Võrdluseks olgu toodud, et Kristjan Raud tegi neid 99 ja Rudolf Lepik 48.

Varasematel aastatel on Udo Ivaskile ja tema loomingule ette heidetud venepõhjalisust ja veneainelisust. Ilmselt oleks ta meelsasti kogunud ja uurinud ka eesti eksliibriseid, kuid kahjuks ei olnud eestlastel veel oma rahvuslikku eksliibrisekunsti — nagu eespool mainitud, sündis Kristjan Raua esimene eksliibris aastal 1900 ja 1905. aastaks oli neid vaid üheksa. Nendel aastatel valitses meie aladel baltisaksa eksliibris.

Enamiku eesti kunstnike praegu teada olevate esimeste eksliibriste saatus on olnud sündida õppetööna. Nii on Kristjan Raua loodud neli esimest eksliibrist valminud tema õpingute ajal Münchenis aastatel 1900—1903. Ka Rudolf Lepiku kavandite enamik on valminud õpingute käigus Münchenis 1908. aastal. Nüüdseks on välja selgitatud, et eestlastel on rohkem kui 32 000 eksliibrist.

Humoorikalt on Udo Ivaskit nimetatud vene eksliibrise isaks ja eesti eksliibrise vanaisaks.

Hoolimata sellest et Udo Ivask oli üksnes asjaarmastaja-kunstihuviline, tuleb eesti esimese eksliibrise autoriks tunnistada just teda. See ei vähenda muidugi Kristjan Raua panust eesti ekslibristikasse ega tema osa eesti kunsti arengus.

(Artikkel on koostatud Tallinna bibliofiilide klubis esitatud ettekande põhjal.)

AJALUGU

Eksliibris on omaniku nime ja mingi piltkujutisega väike graafiline leht, mis kleebitakse raamatu esikaane siseküljele.

• Algselt kujutati eksliibrisel omaniku vappi.

• Trükieksliibris tekkis XV sajandil Saksamaal ja levis järgmistel sajanditel kogu Euroopasse. XVI sajandil paljundati eksliibriseid puulõike-, XVII ja XVIII sajandil aga vasegravüüritehnikas. Hiljem on rakendatud ka muid graafikatehnikaid.

• Pärast XIX sajandi mõõna algas eksliibrisekunstis XIX ja XX sajandi vahetusel uus tõus.

• Eksliibriseid hakati koguma XIX sajandi lõpul.

Allikas: «Eesti entsüklopeedia»