Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2452755t1h42c5.jpg)
«Aega ei saa küll tagasi kerida, kuid ometi rullub Sinu käes lahti Heimtali Siversite lugu nagu mõnus ja soe lõngakera.»
Nii pöördub lugejate poole Raudna põhikooli õppealajuhataja Urve Mukk, kes tutvustab saatesõnas äsja ilmunud teost «Heimtali Siversid ja mõisaajaloo käsitlusi koolitöös».
Selle lõngakera on kokku kerinud ja teistele lahtiharutamiseks andnud Raudna kooli kauaaegne õpetaja ning kohaajaloo uurimise ja populariseerimise hing Imbi-Sirje Torm.
Hea ülesehitus
Heimtali ajalugu tutvustav raamat on üles ehitatud loogiliselt ja kronoloogiliselt. Selles on sissejuhatus, mis hõlmab kirjutamise põhjendust, allikate ülevaadet ning tänusõnu kõigile, kes aitasid kaasa trükise valmimisele. On sisu avavad peatükid koos korralike viidetega, kasutatud kirjanduse nimestik, lisad ning isegi saksakeelne resümee, mis aitab lühidalt raamatu sisuga tutvuda ka nendel, kes eesti keelt ei oska.
Aukartustäratav ja mitmekesine on läbitöötatud materjali hulk: ainuüksi publitseeritud materjale ja käsikirju on autor uurinud üle seitsmekümne, lisaks arhiivist leitu.
Teose kujundus on konservatiivne ja lakooniline, illustratsioone on parajalt.
Lugeja leiab raamatust neli peatükki ja hulga alapeatükke, ent üldiselt on tekst jagatud kaheks suureks teemaks. Esimene osa on pühendatud Heimtali mõisa ajaloole, eriti Siversite aadliperekonna loole ja mõisasüdame arengule viimastel aegadel. Teine osa vaatleb lokaalajaloo käsitlemise võimalusi koolis, seostatuna igapäevase õppetööga Raudna põhikooli ja Heimtali näitel.
Autori soe suhtumine
Ajalooline osa on kirjutatud klassikalises, korrektses ja arusaadavas stiilis. See tähendab, et on antud süstemaatiline ülevaade Siversitest mõisnike eluloost ning tähtsamatest nende elu jooksul, eelkõige Heimtali mõisas korda saadetud tegudest. Põgusalt on puudutatud ka perekonnasidemeid.
Need peatükid ei jää kuivadeks entsüklopeedilisteks teatmeartikliteks. Kõigepealt tuleb ära märkida autori soe suhtumine Siversitesse ja nende tegevusse. Tõele au andes on nad aegade jooksul sellele kõvasti kaasa aidanud: nad kuulusid Liivimaa rüütelkonna liberaalsemasse tiiba ning suhtusid siinsesse maarahvasse heatahtlikult ja mõistvalt.
Aeg-ajalt lööb autoris välja kodu-uurija ning aeg-ajalt pedagoog. Esimene lisab tekstile pärimusi ja lugusid, kutsudes lugejat kaasa mõtlema ning otsustama, mis on õige ja mis vale. Pedagoogi poolt on aga nii-öelda kinnistavad täpid, kordavad resümeerivad seisukohavõtud, mis aitavad loetut meelde jätta. Nendest lähtudes võib seda raamatut vabalt kasutada ka kohaajaloo õpikuna.
Kasulikud nõuanded
Raamatu teine osa, mis on kokku võetud viimasesse, neljandasse peatükki, annab ülevaate Raudna põhikoolis tehtavast kodu-uurimustööst. Imbi-Sirje Torm on lühidalt, aga oskuslikult ja konkreetselt jutustanud selle tulemusena saadud andmete kasutamisest igapäevases õppetöös eri õppeainetes: kuidas on võimalik kasutada kalmistut õpperajana, milline on vanade fotode või esemete osa mineviku edasiandmisel...
Samuti tutvustab autor noorgiidide väljaõpetamist. Usun, et selle peatükiga tutvumine oleks kasulik teiste koolide õpetajatele, eriti nendes kantides, kus kohalik ajalugu pakub samuti ohtralt võimalusi kasutada minevikku teadmiste ja oskuste kinnistamisel.
Vastused jäid saamata
Kui nüüd lõpuks osutada sellele, mida saanuks paremini teha, siis ma ei hakka laskuma detailidesse, vaid püüan tuua välja paar üldisemat märkust.
Esiteks oleks oodanud autorilt rohkem selgeid põhjendatud seisukohavõtte küsitavaks jäänud faktide kohta. Kas viinaköök või juustukoda? Kust on ilmunud vana kivirist? Kust on tulnud Heimtali mõisa nimi?
Et autor valdab materjali, on tal kindlasti ka selge arusaamine ühest või teisest teooriast — vaielgu lugeja vastu.
Teiseks langeb ülesehituse loogikast mõnevõrra välja esimene peatükk, milles kõneldakse aegade algusest: Siversite ja Heimtali nimest ning vanast kiviristist. Need kõik on tuntud märgid Viljandimaa ajalooga kursis olevale inimesele, natuke kaugemale huvilisele jääb aga konspektiivselt antud infost tõenäoliselt väheks. Autor oleks võinud järgida ülejäänud raamatu stiili ning eri teooriad detailsemalt lahti kirjutada.
Tekstis tuleb ette ka üksikuid kirja- ja loogikavigu, kuid need ei avalda kirjapandu üldisele arusaadavusele ja usaldusväärsusele erilist mõju.
Nii võibki lõpetuseks öelda, et Imbi-Sirje Tormi raamatus on tasakaalustatud reproduktiivne ja loov pool: on heidetud soe, aga asjalik ja usaldusväärne pilk minevikku, toodud sealt välja oluline ning samas kirjeldatud võimalusi, mida selle materjaliga igapäevaelus peale hakata.
Tegemist on vajaliku trükisega, mis sunnib ehk lugejat vaatlema suurema huviga ka oma lähiümbrust ning esitama küsimusi selle mineviku kohta.
RAAMAT
Imbi-Sirje Tormi uurimus «Heimtali Siversid ja mõisaajaloo käsitlusi koolitöös»
• Toimetajad Urve Mukk ja Tiiu Oja
• Kujundaja Katrin Põdra
• Vali Press 2008