Vahel tundub, et halbu lasteraamatuid polegi olemas. On üksnes head, mõni väga hea ning maailmaklassi tippteosed.
Vaikne headus ei suru ennast kunagi peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekirjanikud ei kirjuta kunagi midagi päris mõttetut või asjatut, midagi, millel lastele üldse tähtsust ei oleks. Lapsepõlve kõige suurem kingitus ongi see, et maailma nähtused pole veel jagunenud kunstlikesse tähtsuskategooriatesse.
Seetõttu on lastele ka näiliselt kerge luua. Kõik me suudame olla natuke lastekirjanikud, kui oma või võõrastele lastele mõnd naljakat kohapeal välja mõeldud jutukest jutustame. Katsudes neid lugusid aga suuremal hulgal paberile panna, jääme jänni.
Oluline on, et midagi neist jutukestest lastele ka meelde jääks ning võib-olla alles aastate pärast neid mõjutama hakkaks.
Laste ja täiskasvanute suhted
Niisugused mõtted valdasid mind Helle Laasi TEA kirjastuse sarjas «Lapse oma juturaamat» ilmunud «Ämbliku pesupäeva» lugedes.
See enamasti juba ilmunud lugude kogumik räägib laste ja täiskasvanute suhetest ning on mõeldud äsja lugema õppinud lastele iseseisvaks lugemiseks, mida rõhutab ka suurtähtedest kiri.
Tegelikult on selle raamatu loomaloodki, kus peategelased on lepatriinud, karud, sipelgad või ämblikud, pühendatud igipõlisele laste ja suurte maailma vastuolule. See vastuolu pole lepitamatu, kuid võimalusi rohkem või vähem koomiliseks üksteisest möödarääkimiseks pakub enam kui küll.
Mängumaailm annab lisaväärtuse
Mängumaailmas omandavad asjad alati lisaväärtuse, mis jääb täiskasvanutel adumata eelkõige seetõttu, et me ei vaevu või ei suuda asetada end lapse seisukohale, kuigi vahel oleks seda üsna lihtne teha.
Veel sagedamini unustame, et utilitaarsusevabalt maailma vaatlevatele lastele on ümbritsevas sama palju arusaamatut meie, täiskasvanute maailmas. Sellest vastuolud pärinevadki, samuti vajadus ehitada sildu nende maailmade vahel.
Helle Laasi raamatus on enamasti lapsed need, kes püüavad seda teha, asetades end täiskasvanu olukorda. Näiteks loos «Mälukratt» kehastub Piia ümber oma linnavanaemaks. Üksnes lühiloos «Käbi ja känd» kehastub ema lühikeseks ajaks lapseks.
Parimal juhul suudavad suured inimesed lastele kannatlikult selgitada mõnd suurte maailma eripära. Kuid seda teevad ju lastega kokkupuutuvad inimesed iga päev.
Vaikne headus
Ka laste maailmas on kurbust ja ärevust ning viise, kuidas sellest üle saada («Unesokk ja paberist nukk»). Samas pole seal midagi, mida oleks keeruline mõista, kui seda tõeliselt tahta.
Mõistmine toob kaasa hingesoojuse, hingesoojus headuse. See on niisugune vaikne headus, mis ennast vähimalgi määral peale ei suru ega endast liigselt teadagi anna. Ta on olemas ja toimib.
Võib-olla oleks meil, täiskasvanutelgi, mõistlik end kas või üheks päevaks lõdvaks lasta, et märgata enda ümber teisi, eelkõige väiksemaid inimesi. Alles siis, kui suudad end lapseks mõelda, hakkavad need lood täiel määral elama.
RAAMAT
Helle Laasi jutukogu «Ämbliku pesupäev»
• Kirjutanud Helle Laas, pildid joonistanud Made Balbat.
• Ilmunud sarjas «Oma lapse juturaamat».
• TEA kirjastus. Tallinn, 2007