VIIBISIN EILE 20 aastat tagasi Tallinnas Toompeal loomeliitude pleenumil, kus esindasin arhitektide liitu. Hiljem kroonikakaadreid vaadates olen arvanud ennast nägevat istumas saali vahekäigu lõpus. Olin ka pleenumi ettevalmistajate hulgas.
20 aastat iseseisvumise tee algusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tulime 2. aprilli õhtul Toompea lossi uksest välja, olime imestunud, et meid ei vahistatud. Arutasime pimedas lossiõues veel pikalt selle üle.
MINA NÄITEKS olin vahistamiseks ja trellide taha minekuks valmis. Olin pannud hommikul kasuka selga ning villased sokid ja tugevad saapad jalga arvestusega, et küllap tuleb nüüd mõnda aega Patarei vangla niisketes ruumides elada ja betoonpõrandal magada. Kujutlesin, et kõigile meile narisid ei jätku.
Oli alust arvata, et kinni hoitakse meid kaks kuni neli nädalat.
Selle aja jooksul pidid olema leitud süüdlased ja süüdistuse tunnistajad, mis võimaldanuks osa arreteeritutest kuni kohtuni lahti lasta.
Ent ootamatult selgus, et julgeolekukomitee ja kommunistliku partei eesotsas seisnud Karl Kortelainen ja Karl Vaino ei söandanudki Eesti kõigi loomeliitude juhatusi ning meie Moskvast ja Leningradist kohale kutsutud haritlasi trellide taha panna.
PLEENUMI OTSUS jaotati mitmele paberilehele ning igaüks õppis oma osa pähe, et hiljem oleks võimalik teksti ka kõige keerulisemates oludes taastada. Arvati, et paberil tekst võetakse vahistamisel pleenumil osalenute käest ära. Aga seegi dokument pääses lossist välja viperusteta — julgeolek seda ei jahtinud.
Küll võtsid julgeoleku ametnikud Viru hotellis ära pleenumi lindistuse, mis oli antud ühele soomlasele.
Nii algas tee Eesti iseseisvumise poole.