Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EESTIS MÕNE AASTA eest sisseviidud kohustusliku pensionikindlustuse ehk niinimetatud teise pensionisamba suhtes näitas valitsus üles enneolematut heldust: igale inimese sissemakstud kroonile (kaks protsenti palgast) lisab riik omalt poolt kaks krooni. On oluline märkida, et sama heldet kingitust ei tee vanaduspäevade kindlustajatele ükski teine riik maailmas.
Loomulikult võttis rahvas seesuguse annetuse rõõmuga vastu ja enamik tööinimesi ühines pensionikindlustuse teise sambaga.
Paraku on teine pensionisammas suure ühiskondliku ebaõigluse monument. Liberaalid ja sotsid tegid kingituse tulevastele pensionäridele tänaste pensionäride arvelt. Tervelt viiendik praeguste eakate pensionist suunati lihtsalt pensionifondidesse Eesti majandust valitsevaid pankasid nuumama!
SIIT TULENES pensionäride üha süvenev vaesus aastatel 2000—2002, mil Mart Laari valitsus hinnatõusust hoolimata pensione sendigi võrra suurendada ei tihanud. Kui 1999. aastal jõudis keskmine vanaduspension Rahvaliidu eestvõttel juba 45 protsendini keskmisest netopalgast, siis kolme aastaga langetas Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate (praegused sotsiaaldemokraadid) võimuliit seda 37 protsendini keskmisest netotöötasust.
Pensionireform on ebaõiglane ka enamiku teise sambaga ühinejate suhtes. Nimelt kaotavad tulevikus kõik teise sambaga ühinenud viiendiku oma riiklikust pensionist.
Reform oli kasulik ainult keskmisest kõrgemat tulu teenivatele inimestele, sest nende kaotus riiklikust pensionist on väiksem kui võit kogumispensionist. Alla keskmise tulu teenijatel koguneb teise sambasse raha kasinalt ja esimese samba pensioni 20-protsendiline vähenemine hakkab end valusalt tunda andma.
LIGI 70 PROTSENDI tööinimeste palk keskmise palgani ei küüni. Teisisõnu peab umbkaudu kolmandik inimestest leppima vähem kui poolega keskmisest palgast.
20—30 aasta pärast oleme olukorras, et kolmandik inimestest saab esimesest sambast ainult niinimetatud rahvapensioni, sest nad ei jõua 40 tööaastaga koguda isegi mitte 15 pensioni aastakoefitsienti.
Ka teisest sambast pole madalapalgalisel kolmandikul kuigivõrd tuge. Kehtiv pensionisüsteem kannab praegused suured palgaerinevused grotesksel kujul pensioniaega üle. See tähendaks, et mõne aastakümne pärast elab kolmandik eakaid inimesi allpool vaesuspiiri.
PENSIONI SOLIDAARSE osa ja palga suurusest sõltuva osa tasakaalustatuse korral (50:50) võiks süsteemi õiglaseks hinnata. Solidaarne osa sõltuks inimese tööaastate arvust ja hindaks tema osalust ühiskonnas. Palgatasemest sõltuv ja aastakoefitsientide summast tulenev osa aga kajastaks iga inimese panust pensionikassasse.
Pensioni aastakoefitsiendi arvutamine iga inimese palga ja keskmise palga suhtena võeti Eestis kasutusele siis, kui kohustuslikust kogumispensionist polnud veel juttugi. Selles olid tasakaalus nii solidaarsus- kui tööpanuse komponent. Kohustusliku kogumispensioni lisamisega jäi aga solidaarsuskomponendi osa Eesti pensionisüsteemis liialt väikseks.
Liberaalsed pensionireformijad ei taha praegustele pensionäridele välja maksta isegi seda raha, mis pensionikassasse laekub. Selleks on välja mõeldud kaval pensioniindeksi valem. Nüüd otsustati seda küll parandada, ometi ei ole ka see arvutamisviis praeguste pensionäride suhtes õiglane.
HALENALJAKAS on see, kuidas valitsus isegi õiget asja ajades pisikese krutskiga pensionärile iga kuu kümnekaga külma teeb. Esimese samba solidaarsuse suurendamiseks otsustas ta 2008. aastal pensioni baasosa kasvu korrutada koefitsiendiga 1,1 ja aastakoefitsiendi väärtuse kasvu koefitsiendiga 0,9.
Pensioni baasosa suureneb seeläbi kõigil 33 krooni võrra kuus. Pensioni aastakoefitsiendi väärtuse kasvu kärbitakse aga ühe krooni võrra, mis tähendab kaotust keskmiselt 44 krooni kuus. Ja ongi pensionär pisikese trikiga 11 kroonist ilma.
Nii saab valitsus pensionäride arvelt aastas 35—40 miljonit krooni «kokku hoida». See on küll juba häbematu väiklus.