Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2452427t1h56e1.jpg)
Kui Viljandi neiu Meelika Mikson 1999. aastal Saksamaale Jordsandi looduskaitseühingusse vabatahtlikutööd tegema suundus, oli ta lausa vihane vanemate ja sugulaste peale, kes arvasid, et küllap ta ka sinna jääb.
Nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem elabki 29-aastane Meelika Saksamaal, Viljandi sõpruslinna Ahrensburgi lähistel Bargteheide linnas, ning kannab perekonnanime Mikson Castro Pereira.
Tema abikaasa, 34-aastase portugallase Duarte Castro Pereira oli kaks aastat enne teda Saksamaale toonud armastus, kuid see oli enne eestlannaga kohtumist otsa saanud.
«Ta leidis hoopis minu,» naerab Meelika Pereira.
Kui Paalalinna gümnaasiumi ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis turismiteeninduse eriala lõpetanud neiu Saksamaale jõudis, ei osanud ta saksa keelt just briljantselt.
«Õppisin seda koolis C-keelena ja oskasin esimese hooga öelda vaid kümmekond väljendit,» lausub ta.
Nii polegi midagi imestada, et tulevased abikaasad tutvusid Ahrensburgi rahvaülikoolis saksa keele kursustel.
«Hakkasime sageli kokku saama, vahel käisime kinos. Abiellusime 2001. aastal,» räägib Meelika Pereira.
Kultuurierinevuste pinnal pole neil naise sõnul arusaamatusi tekkinud, kuigi temperamendilt on nad väga erinevad. «Mina olen rahulik introvert ja võõrastega rääkima hakkamine võtab mul ikka aega, aga mees on hästi temperamentne ning hakkab kiiresti kõigiga suhtlema.»
Vabatahtliku aasta
Saksamaale vabatahtliku tööle mineku mõtte pakkus Meelika Miksonile Viljandi turismiinfokeskuses praktikal olemise ajal välja Tõnis Korts, keda seovad Jordsandi ühingu eesistuja Uwe Schneideriga pikaaegsed sõprussidemed.
«Jõudsin Saksamaale juulis ja sõitsin kohe kaheks nädalaks Norderoogi saarele töölaagrisse,» jutustab Meelika Pereira.
Kuigi ta saksa keelt eriti ei osanud, tuli ta hästi toime. «Teised vabatahtlikud olid väga sõbralikud ja kui vaja, saime jutu käte-jalgadega räägitud.»
Vabatahtliku aastat iseloomustab Meelika Pereira ajana, mil ta tegi seda, mida hiljem elus kunagi enam ei tee. «Kas või see Norderoogil kaitsevallide ehitamine, et talvetormid saart minema ei viiks.»
Ereda mälestuse jättis neiule kaks nädalat Habeli saarel, kus ta elas koos teise vabatahtliku ja kuue lambaga.
«Elekter tuli päikeseenergiast ja tõusu ajal oli saar hästi väike,» meenutab ta. «Läksime sinna saarele jala ja pidime kahe nädala söögi seljas kohale tassima. Loetlesime linde ja mõõtsime temperatuuri.»
Aasta jooksul osales viljandlanna mitmel vabatahtlikele mõeldud seminaril.
«Paljud olid seal tõelised ökoinimesed. Ühel seminaril pakuti näiteks ainult taimetoitu — Eestis siis taimetoitlusest suurt ei teatud,» kõneleb ta. «Saksamaal pidin õppima ka prügi sortima. Algul oli see päris keeruline, kui ma saksa keelest aru ei saanud. Nüüd olen harjunud.»
Eestisse jõuab Meelika Pereira tavaliselt korra aastas. Sama tihti käivad abikaasad Madeiral mehe vanematel ja sugulastel külas. Mandri-Portugalis pole nad koos veel kordagi olnud.
Mõni asi on Meelika Pereirat Portugalis üllatanud.
«Inimesed räägivad seal nii palju — ma pole sellega harjunud,» ütleb ta. «Mina veel portugali keelt ei oska, aga eelmisel nädalal läksin Oldesloes oma esimesse portugali keele tundi. Duarte oskab eesti keelt rohkem.»
Kui paar Eestis on, räägib Meelika Pereira emaga eesti keeles, mehega saksa keeles ning ema ja mees kõnelevad omavahel inglise keeles.
Töötab apteegis
Alates 2003. aastast töötab Meelika Pereira Hamburgi äärelinna Duvenstedti apteegis tellimuste esitaja ja kauba vastuvõtjana.
«Kui lugesin mitmesuguste ametite kohta, siis tundus, et see sobiks mulle: ma ei istu üksi arvuti ees, vaid töötan teiste kolleegidega koos,» räägib ta. «Kõigepealt tegin seal apteegis kolm aastat praktikat ning õppisin samal ajal poolteist päeva nädalas Hamburgi keemia- ja farmaatsiakoolis.»
Kutsehariduse omandamine käibki Saksamaal Meelika Pereira sõnul käsikäes praktilise tööga mõnes ettevõttes. «Kui oled juba endale praktikakoha leidnud, oled kohe ka koolis sees.»
Duarte Pereira töötab kelnerina Oldesloe linnas populaarses Glacehausi restoranis. Vabal ajal teeb ta kõvasti sporti ja innustab vahel ka naist.
«Tema jookseb ja mina sõidan rulluiskudega. Mõnikord veab ta mind lõpuks enda järel,» muigab naine. «Vahel käime ka kinos või bowling’usaalis ja kodus mängime täringumänge.» Õhtuti ootab neid koju kolme jalaga must kass Nala.
Seda, et ta kunagi kodumaale tagasi pöördub, Meelika Pereira ei usu. «Pigem on võimalik, et kolime Portugali.»
ARVAMUS
Duarte Castro Pereira,
abikaasa
Juba esimesel korral, kui Meelikat kohtasin, taipasin, et ta on inimene, keda olen otsinud. Meelika on väga sõbralik, kena ja hea südamega ning aitab alati teisi. Kui mul on töölt tulles stress, räägib ta minuga nii rahulikult, et pärast poolt tundi olen unustanud, millest see pinge oli.
Abielus oldud aja jooksul on Meelika muutunud avatumaks, mina olen temalt õppinud raha säästma. Mu pere Portugalis on vaene ja aitan neid rahaliselt. Meelika pole kordagi öelnud, et ma seda ei teeks.
Meelika on ingel — ta pole kunagi halvas tujus.