«Sakala» 130-aastase ajaloo jooksul on ajalehe eesotsas seisnud palju värvikaid mehi.
Kirjastaja pakkus lehele uudisteainest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks sõjaeelse Viljandi sündmusi mõjutanud inimesi oli kahtlemata Kaarel (enne nime muutmist Karl-August) Baars, kes asus siia elama 1903. aastal. Ta valiti Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi abiesimeheks ja seejärel mitmeks aastaks esimeheks.
1904. aastal sai temast mõneks aastaks laenu-hoiuühisuse nõukogu liige, esimees ja asjaajaja ning aastail 1907 ja 1908 selle juhatuse esimees. Ta oli Viljandi Vastastikuse Krediitühisuse asutaja ja juhatuse liige ning esimees kuni 29. veebruarini 1920, mil see muudeti Sakala pangaks.
Lossi ja Tartu tänava nurgal asunud Sakala pank kujunes 1920. aastatel suurimaks finantsasutuseks Viljandimaal ning Baars oli tosin aastat selle juhatuse esimees.
1906. aasta 25. märtsil abiellus Kaarel Baars Frieda Helene Agnes Sangerneboga. Õnnelikult alanud abielu lõppes lahutusega 30. detsembril 1930. Samal päeval abiellus ta uuesti 1903. aastal sündinud Erna Kuurmanniga.
Ajakirjanik ja sportlane Oskar Veldemann kirjutas sel puhul: «Kui kord viljandlasil oli selline uudistekriis, et viimases hädas hakati klatšima voorimeeste hobuseid, siis Baars likvideeris oma senise perekonnaelu ja võttis tuliuue noore naise. Sellest on jätkunud tänaseni väärtuslikku kõneainet ja ei kardetagi enam, kui peaks jälle saabuma uudistekriis. Küll Baars hoolitseb!»
Lapsi Baarsil ei olnud, kuid tal oli kasutütar Tea Talts.
Pankrotis pank
1930. aasta algul muutus Sakala panga olukord kriitiliseks. Et vältida halvimat, kirjutas Baars kaks kahekorruselist ja ühe ühekorruselise maja Frieda nimele. 1934. aastal läkski pank pankrotti. Hiljem keeldus Frieda maju mehele tagasi andmast. Nõukogude võim natsionaliseeris need 1940. aastal ja Friedal tuli elada ühe oma Lutsu tänava maja hoovimajas.
Juba 1936. aastal oli Frieda lasknud teha testamendi, millega ta jättis kogu oma kinnisvara Viljandi naisorganisatsioonidele ja loomakaitse ühingule. Kahjuks ei astunud need organisatsioonid Eesti taasiseseisvumise järel õigusjärglasena üles.
Laia haardega mees
Kaarel Baars oli haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige. Samuti oli ta tegev kohalikus kaubatarvitajate ühisuses ja Koidu seltsis ning Tallinna laevaühisuses.
1909. aastal asutas ta vabameelse ajalehe «Viljandi Teataja» ning oli selle vastutav toimetaja. Ajaleht ühines 1914. aastal «Sakalaga».
Kirjanik Jaan Vahtra meenutab «Viljandi Teatajas» töötamist raamatus «Minu noorusmaalt III» niiviisi.
«Vastutav toimetaja Karl Baars näitas end toimetuses harva. Ka kirjutas ta üsna harva mõne juhtkirja. Üldiselt kandis «Viljandi Teataja» õige käredat pahempoolset ilmet, ja tema tähtsamad väliskaastöölised kuulusid 1905. aasta tegelaste hulka.
Olime lehe kaastöölisteks kutsunud Eduard Vilde ja Mihkel Martna. Vilde kirjutas lehele Kopenhaagenist, Martna Berliinist. Pariisis oli meie kirjasaatjaks Ferdinand Kull. Lühikese aja jooksul kujunes «Viljandi Teataja» üheks intelligentsemaks ja radikaalsemaks ajaleheks Eestis.»
Tõus ja mõõn
«Sakala» väljaandja oli Baars aastail 1914—1919 ja 1928—1933. Aastail 1928—1933 tegutses ta selle peatoimetaja ehk vastutava toimetajana ning Sakala kirjastuse juhatuse esimehena.
Majanduskriisi ajal püüdis Baars «Sakalat» müüa Ühinenud Põllumeeste Kogudele. Järgnevad sündmused olid üsna intrigeerivad. Kogude endine peasekretär Ilmar Raamot meenutab neid oma mälestusteraamatus järgmiselt.
««Sakala» aktsiate omanikuks oli minu erakonna peasekretäriks valimise ajal (1.10.1933) Ühinenud Põllumeeste Kogud. Erakonna keskjuhatusele oli Baarsi ettepanek vastuvõetav.
Kuulsin veel, et «Sakala» aktsiate pakk on senini olnud peasekretär Edgar Kigaste hoole all ja kogu «Sakala» asjaajamist on korraldanud Kigaste. Nüüd pidin ma võtma Kigastelt «Sakala» aktsiad oma hoole alla. Peasekretäri ametite vahetamisel Kigaste mulle aktsiaid üle ei andnud. Et Kigaste võinuks «Sakala» aktsiaid kasutades midagi nendega omal käel ette võtta, sellele meist Tallinnas keegi ei mõelnud.
Hiljem selgus, et erakonna keskjuhatus oli «Sakala» aktsiate ostmisest huvitatud, kuid selleks puudus neil vajalik kapital.
Ostuks vajaliku raha olid nad laenanud «Põhja Paberi ja Puupapi» vabriku direktorilt Leonid Pumpianskilt. See oli aumeeste kokkulepe ja kirjalikku lepingut Pumpianskiga ei sõlmitud.»
«Sakala» aktsiad sattusid Edgar Kigaste ja August Otsa omandusse, siis aga Ühinenud Põllumeeste Kogude esimehe Oskar Kösteri kätte. Hiljem ostis August Jürman (pärast eestindamist Jürima, kauane minister) «Sakala» aktsiad Otsalt ära Ühinenud Põllumeeste Kogudele.
August Ots, kes oli «Sakala» peatoimetaja aastail 1933—1938, meenutab neid sündmusi oma raamatus «Mehed sündmuste kurvidel» veidi teisiti.
«Kirjastusosaühisuse osatähtede ülevõtmist teostasin Viljandis mina. Ülevõtmisel selgus, et K. Baarsil oli suur osa osatähti tema lahutatud abikaasa Frieda Sangernebo-Baarsi käes, kellega tal oli väga pingeline vahekord. Ülevõtmine toimus 25. mail 1933 Viljandis notar Hermann Kaspersoni kontoris.
Hiljem selgus aga, et K. Baars oli päev enne lehe ja kirjastusosaühisuse müümist andnud «Sakala» väljaandmisõiguse üle tegevtoimetajale Aleksander Looritsale, milles ta ostjaid ei olnud informeerinud. Pidasin sellist K. Baarsi teguviisi ettekavatsetud petmiseks. Karistuse ähvarduse kartusel tõigi K. Baars mulle A. Looritsa allkirja ajalehe «Sakala» väljaandmisõiguse taastamiseks osaühisuse nimele.»
Nagu ette nähes võimalikku tulevikku, kirjutas Kaarel Baars juba 1928. aastal «Sakala» 50. aastapäevaks ilmunud kogumikus ««Sakala» 1878—1928»: «Tõus ja mõõn — need on «Sakala» elus vaheldunud suuremal määral, kui nii paljudel tema kaaslastel. Sama rahutu ja kärsitu, nagu oli «Sakala» isa Carl Robert Jakobson, — sama rahutu on olnud ka tema lapse elu.»
Esseeride partei ja Tööerakond
Revolutsiooni ajal oli Baars kuulunud esseeride parteisse. 31. märtsil 1917 Viljandis linnaomavalitsuse asjade ajamiseks asutatud elanikkude 33-liikmelises ajutises komitees oli ta majaomanike asemik.
Keerulistel aegadel ei pääsenud Baars vanglastki. 1918. aasta 29. jaanuaril viidi ta koos Leo Sepa ja teistega vahi all Tallinna, kus nende süüdistusasi pidi õige pea revolutsioonilise tribunali ees arutusele tulema. Siiski pääses ta punaste käest vaid kahenädalase vangistusega. Hiljem sattus ta taas vangi ning pidi veetma ühe kuu Tallinna ja teise kuu Petrogradi Krestõ vanglas. Aga seegi kord pääses osava jutuga advokaat vabadusse.
Eesti Tööerakonna nimekirjas kuulus Baars korduvalt Viljandi linnavolikokku ja 1917. aasta märtsis valiti ta Viljandi miilitsaülemaks. Ta oli 17. juunil 1917 kokku tulnud 65-liikmelise Eesti Maanõukogu liige, selle esimene abiesimees, Asutava Kogu liige, I, II, III, IV ja V riigikogu liige ning Viljandi maavolikogu liige alates 1921. aastast.
Baars oli Ants Piibu ja Friedrich Akeli valitsuses rahaminister ning kohtuministri kohusetäitja. Tollest ajast pärinevad temalt mõned õigusartiklid. Aastail 1934—1940 tegutses ta peamiselt advokaadina ning mõningal määral äris ja kohalikus poliitikas.
1940. aasta suvel algas Eestis Nõukogude okupatsioon. Baars arreteeriti 23. jaanuaril 1941 Viljandis oma korteris Jakobsoni tänav 25-a. Läbiotsimist toimetas julgeolekutöötaja Aleksander Enger. Läbi otsiti ka naisele kuuluv Pampo talu Viljandi vallas ja korter Tallinnas.
Ülekuulamistel käitus Baars rahulikult. Ta ei andnud kedagi välja ega öelnud kellegi kohta halvasti. Kirovi oblastikohtu otsusega mõisteti Kaarel Baars 26. augustil 1941 surma ilma vara konfiskeerimiseta. 25. novembril 1941 asendati surmanuhtlus kümneaastase vabadusekaotusega.
Kaarel Baars suri Kirovi oblastis Kaiski rajooni Lesnaja külas 27. veebruaril 1942.
PERSOON
Kaarel Baars
(13. III 1875 — 27. II 1942)
• Poliitika- ja majandustegelane, elukutselt jurist. Sündis Tartumaal Sangaste kihelkonnas Iigaste mõisas Hans ja Miina Baarsi pojana. Õppis Kudina valla külakoolis, seejärel kolm aastat Aleksander Thomsoni eraalgkoolis Tartus ja 1888—1896 Hugo Treffneri gümnaasiumis ning sooritas 1896. aasta kevadel küpsuseksami Narvas.
• Aastail 1896—1900 õppis Tartu ülikoolis õigusteadust. Alates 1900. aasta augustist 1902. aasta märtsini oli ta «Postimehe» toimetuse liige, seejärel 1902. aastal pool aastat Riia ringkonnakohtus kohtuameti kandidaat. Aastail 1902 ja 1903 pidas Baars Tartus advokaadiametit.
Allikas: arhiivimaterjalid