Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2452267t1haea2.jpg)
Peaaegu igal aastal mõnda noort Viljandi vabatahtlikku võõrustav Jordsandi ühing koondab ornitoloogia- ja looduskaitsehuvilised suurde sõbralikku perre.
Jordsandi merelinnu- ja looduskaitseühingu loodusmaja, millel on head suhted paljude teiste kõrval Soomaa sõprade seltsiga, tegutseb Viljandi sõpruslinna Ahrensburgi külje all ning ootab iga päev külla nii lapsi kui täiskasvanuid. Ühingu liikmed hoolitsevad 23 Põhja- ja Läänemere looduskaitseala eest.
Endisest vanglast sai loodusmaja
Jordsandi ühingu ajalugu ulatub saja aasta taha, oma praeguses suures koduses majas keset parki on ta aga tegutsenud 27 aastat.
1981. aastal Hamburgi linnalt renditud ja kaks aastat tagasi Jordsandile ostetud majal oli esialgu halb kuulsus.
«Aastatel 1926—1981 asus selles majas noortevangla,» põhjendas ühingu esimene eesistuja, muheda olemisega Uwe Schneider, kes elab seal koos oma pere ja nelja vabatahtlikuga. «Vahel teeme inglasi parafraseerides nalja, et «Minu kodu on minu vangla!».»
Pärast vangla lahkumist oli hoone Schneideri sõnul täiesti räämas. «Pidime muude tööde hulgas parandama 120 aknaklaasi ja panema uued põrandad.»
Et koha mainet parandada, hakkas Jordsandi ühing seal õpetajatele pidusid korraldama. Nüüd käib loodusmajas igal aastal 18 000 — 20 000 külalist ning aasta jooksul leiab seal aset 500—600 üritust.
Töö rahvusvaheliste noortegruppidega algas Jordsandil juba 1970. aastatel. «Viljandist käisid siin esimesed noored 1989. aastal koos saksa keele õpetaja Marika Kangroga,» meenutas Schneider.
Eesmärk on hoida keskkonda
Kui Uwe Schneider 1962. aastal Jordsandi ühingus tööle asus, oli selle hoolitsuse all üheksa looduskaitseala.
«Meie eesmärk on hoida keskkonda. Teisalt pöörame suurt tähelepanu inimeste loodusharidusele,» rääkis ta. «Merelindudega on juba kord nii, et neid saab kaitsta ainult kindlal alal: neil on vaja pesitsuseks territooriumi, kus inimtegevus neid ei sega.»
Üks kaitseala asub loodusmajast vähem kui poole tunni autosõidu kaugusel Hamburgi lähedal.
«Höltingbaumis oli 1990. aastateni sõjaväe polügoon ja kui armee oli sealt lahkunud, võitles Jordsand selle maatüki looduskaitsealaks kuulutamise eest,» kõneles Schneider. «Teadsime, et see on põllumajanduse ja pestitsiidide mõjust rikkumata.»
Raha saab Jordsandi ühing oma tegevuseks Schleswig-Holsteini, Niedersachseni ja Mecklenburg-Vorpommerni liidumaalt ning Hamburgi linnalt.
Peab noortetööd tähtsaks
«Jordsand pole küll suur ja tuntud organisatsioon nagu Greenpeace, aga me teeme järjepidevat tööd, kas või Norderoogi saart kaitstes,» ütles Uwe Schneider.
Ta rõhutas, et peab rahvusvahelist noortetööd väga tähtsaks. «Meie töö on nagunii rahvusvaheline — linnud ei tea ju riigipiiridest ega poliitikast midagi,» lausus ta.
Jordsandil on 3500 toetajaliiget ja palju kontakte teiste riikide samasuguste ühingutega.
«Kunagi olin kirjavahetuses ühe Eesti tuntuma ornitoloogi Erik Kumariga. Ja esimene rõngastatud lind, kelle püüdsime kinni 1993. aastal Greifswalder Oiel, oli Matsalus Tairo Kastepõllu rõngastatud kormoran,» jutustas Schneider.
54 hektari suurune Greifswalder Oie saar, mis asub Läänemeres, on üks Jordsandi ühingu olulisemaid kaitsealasid. Nii floora kui fauna, aga ka geoloogiliste eripärade kaitsmiseks on saarele avalik juurdepääs keelatud, küll aga on võimalik sinna minna giidi juhitava ekskursiooniga.
Greifswalder Oie on ka «Natura 2000» kaitsealade nimestikus ja osa Ramsari konventsiooni kaitstavast märgmaast. Ramsari konventsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on märgalade säilitamine ja nende jätkusuutlik kasutamine.
Palju rõngastatud linde
Jordsandi ühing alustas Greifswalder Oie kaitsealal järjepidevat tööd 1993. aastal ning järgmisel aastal avas ta seal Walter Banzafi nimelise rõngastusjaama. Sellest ajast on kaitseala töötajad, praktikandid ja vabatahtlikud loendanud umbes 200 linnuliiki, kellest 50 liiki pesitseb saarel igal aastal.
Jaam teeb tihedat koostööd Hiddensee rõngastuskeskusega ning kuulub 30 Skandinaavia ja Lääne-Aafrika vahelise vaatlusjaama võrku.
Igal aastal rõngastatakse Oiel 16 000 — 22 000 lindu. Alates 1994. aastast kuni möödunud aasta septembri lõpuni oli seal rõngastatud 244 144 lindu 174 liigist. Kõige sagedasemad võrku jäänud liigid on olnud punarind, pöialpoiss ja salu-lehelind.
Rõngastustulemustelt on Greifswalder Oie jaam Saksamaal esimesel kohal. Saart külastab igal aastal ligi 7000 turisti.
Turistide meelispaik
Tuntuim Jordsandi hoolitsuse all olev kaitseala Helgoland jõudis tänavu veebruari algul kahel korral uudistesse.
Esimene uudis oli rõõmus: Helgolandi kaitseala koosseisu kuuluval Düüni saarel polnud veel kunagi ilmale tulnud nii palju hallhülgeid kui tänavu — 56. Vabatahtlikud hoolitsesid rannajoonel külma ja tuult trotsides selle eest, et turistid hülgebeebidele peale ei astuks.
Düüni saar on oma hall- ja viigerhüljestega suur turistide magnet: neid saab seal oma looduslikus keskkonnas aasta läbi jälgida lähemalt distantsilt kui kusagil mujal Saksamaal. Sealsed hülged ei talu inimesi mitte ainult vees mõnuledes, vaid ka rannal. Pojad veedavad rannal lebades kolm-neli nädalat ja koguvad rasvakihti, mis aitab neil Põhjamere külmades lainetes ellu jääda.
Hüljeste lemmikpaigaks on Düüni saar kujunenud alles viimasel kümnel aastal. Kui 1996. aastal sündis seal vaid üks hülgepoeg, siis 1998. aastal juba kuus ja 2004. aastal 17. Tänavune aasta oli seega tõepoolest rekordiline.
Teine Helgolandi kaitseala puudutav uudis valmistas Jordsandi töötajatele seevastu palju peavalu.
Nimelt on Helgolandi nime kandev maatükk Saksamaa ainuke kaljune saar ja selle üks olulisi lindude pesitsuspaiku on Pikk Anna ehk 47 meetri kõrgune punasest liivakivist kaljutorn. Teadlaste sõnul on lained kalju allosa nii tugevalt õõnestanud, et see looduslik monument on ohtlikus seisukorras.
«Varsti piisab ühest tormilainest, et ta kokku kukuks,» hoiatas Hamburgi professor Erik Pasche.
Turistide silmailu kadumisest suurem mure on aga see, et selgi kevadel ehitavad sajad linnupaarid oma pesa Pikale Annale, nii nagu nad on teinud juba aastasadu, ning kui kaljutorn kokku variseb, võivad munad või lennuvõimetud linnupojad hukkuda.
Kalju kindlustamine läheks maksma miljoneid eurosid ning seetõttu loodab Helgolandi linnapea Frank Botter, et see suudab veel mõnda aega omal jõul ilma inimeste abita tervena püsida ja loodusjõude trotsida.
Pika ajalooga linnusaar
1,7 ruutkilomeetri suurusel Helgolandi saarel elab ligi 1500 inimest ja seal asub kaks looduskaitseala: Helgoländer Lummenfelsen ja Helgoländer Felssockel.
Nii nendel aladel kui Düüni saarel on Jordsand oma tegevuses põhirõhu pannud biomonitooringule ja turistidega töötamisele. Jordsandi infopunkt Helgolandil on avatud iga päev ning sealsed töötajad viivad puhkusehooajal ekskursioone kaljusid ja Düüni saart vaatama.
Ühtlasi töötab ühing koos Helgolandi ornitoloogiliste uuringute instituudiga, jälgides mõlemal saarel pesitsevaid linde.
1962. aastast kaitse all olev Lummenfelsen laiub vaid 1,1 hektaril, olles Saksamaa väikseim, kuid suurima lindude tihedusega kaitseala.
Saare lääneosa oma 56 meetri kõrguse punase kaljumassiiviga on Saksamaal mõne merelinnu, näiteks lõunatirgi, algi, suula, jää-tormilinnu ja kaljukajaka ainuke pesitsuspaik. Et kaljud on ligipääsmatud, ei sega linde keegi.
Helgoland on olnud linnusaar 4000 aastat ja jäänud selleks tugevast inimtegevuse mõjust hoolimata. Igal aastal kasutab sealseid kaljusid oma järglaste üleskasvatamiseks ligi 20 000 lindu.
Üks Helgolandile iseloomulikke liike on lõunatirk. Need linnud pakuvad saarel juuni lõpust juuli keskpaigani päikeseloojangu ajal põnevat vaatemängu: noorlinnud hüppavad oma merele lendavatele vanematele järgnedes kaljudelt alla. Sel ajal aitavad Jordsandi töötajad allakukkunud poegadel vette vanemate juurde jõuda.
Pärast 1991. aastat on lõunatirgid pidanud pesitsuspaikade pärast võistlema suuladega, kes on 15 aasta jooksul saarel kiiresti levinud, olles tulnud sinna ilmselt suurtest ning kitsaks jäänud kolooniatest Norrast ja Šotimaalt.
Liidumaa suurim kaitseala
Helgoländer Felssockel on oma 5138 hektariga Schleswig-Holsteini liidumaa suurim kaitseala. See hõlmab nii Helgolandi põhi- kui Düüni saart ning jaguneb kiviseks tõusulausikuks ja kaljudeks.
Lausik asub põhisaarel läänes ja põhjas ning moodustab vaid ühe protsendi kaitsealast, koosnedes mitmest astangust, mis mõõna ajal paljastuvad. Sellel alal leidub 400 liiki rohelist, pruuni ja punast vetikat ning veetaime.
Kaitsealalt leiab krabisid, kes peidavad end koobastes ja mererohtude vahel, merivähke ning ohustatud kalaliike. Niisugust õrna unikaalset, rohkem kui tuhande taime- ja loomaliigi elupaika tuleb inimmõju eest kaitsta ning seetõttu turistid enam kaljualale ei pääse.
(Artikli kirjutamisel on kasutatud Jordsandi ühingu ajakirja «Seevögel» ja teisi Saksa ajakirjandusväljaandeid.)
Töölaager ootab vabatahtlikke
Jordsandi ühing ootab tänavu suvel 18—25-aastasi noori rahvusvahelisse töölaagrisse Norderoogi saarel.
• Laagris on neli kahenädalast vahetust: 19. VII — 2. VIII, 2.—16. VIII, 16.—30. VIII ja 30. VIII — 13. IX.
• Igasse gruppi mahub 20 inimest.
• Laagrilised ehitavad rahvusvaheliselt tähtsal lindude pesitsusalal kaitsevalle, et meri saart minema ei uhuks.
• Ahrensburgi loodusmajja jõudmise kulud tasub iga osaleja ise, Jordsand varustab osalejad toiduga ning vastutab transpordi eest saarele ja tagasi.
• Täpsemat infot leiab aadressil www.jordsand.de. Seda võib küsida ka meili teel aadressil info@jordsand.de.
Allikas: «Sakala»