Oksakääride kasutamist ei tasu karta

Okste kärpimisel tuleb arvestada puu sordi ja võrakujunduse põhimõtetega Foto: Andres Teiss («Postimees»)

Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteaduri Edgar Haagi sõnul tagab oskuslik hooldamine saagirikka ja pikaealise viljapuuaia.

Ajal, mil järjest enam varasema aiapidamiskogemuseta noori peresid maale elama läheb, on spetsialistide teadmised hinnas. Polli aiandusuuringute keskus on nõuannet vajavaile inimestele õppepäevi korraldanud.

Keskuse kunagine kauaaegne direktor Edgar Haak nentis, et hästi hooldatud viljapuu kandeeaks peetakse 25 aastat ning saaki hakkab puu andma keskmiselt viiendal-kuuendal aastal.

«Selleks ajaks peab algne võrakujundus tehtud olema,» lausus ta. «Peale selle on vajalik iga-aastane hoolduslõikus ja puu iga arvestades ka noorenduslõikus.»

Oksi võib lõigata sügisest kevadeni

Oksi võib Edgar Haagi ütlemist mööda lõigata kogu puu puhkeperioodi vältel. Talvel manitseb ta aga isegi soojade ilmadega ettevaatlik olema ja arvestama ootamatu külma mõjudega.

«Lõikepinna töötlemine värvi, vaha või haavamäärdega kaitseb puud haiguste eest, kuid külmakahjustust see ära ei hoia,» rääkis ta. Praegu aianduspoodides saadaval olevad haavamäärded on kõige käepärasemaks vahendiks.

Puude elurežiimi pole viimase aja pehmed talved Haagi hinnangul kuigi palju muutnud.

«Praegu on just õige aeg oksi lõigata, sest mahlad veel ei liigu,» soovitas ta ning rõhutas, et töö tasub ette võta kuiva ilmaga, sest siis on lõikepindu kergem töödelda. «Kaitset vajavad kõik rohkem kui kolmesentimeetrise läbilõikega haavakohad.»

Müüdil, et luuviljalisi puid on sobivam kujundada hoopis sügiseti, pole teaduri arvates alust. Samuti sellel, nagu soodustaks kevadine vesivõrsete lõikamine uute kasvude teket.

Võra kujundamine algab istiku valikust

«Juba istikut valides tuleb silmas pidada, et tüvest ei hargneks liiga palju haruoksi. Peale tüvepikenduse võiks alles jätta kolm oksa ning nende valimisel peab arvestama nii kasvusuunda kui tüve ja oksa vahelist nurka,» selgitas Edgar Haak.

Hirm, et võra harvendamine võib saaki vähendada, on tema väitel asjatu. «Võrakujundus suunab puu kasvujõu tugevatesse juht- ja põhiokstesse, tagab kõikjale valguse juurdepääsu ning aitab ennetada okste liiga tihedast asendist tulenevaid haiguskoldeid.»

Oksi harvendades ja kärpides tuleb Edgar Haagi jutu järgi silmas pidada eelkõige seda, et puuvõra saaks areneda igas põhisuunas võrdselt.

«Võra peab olema tasakaalustatud. Kasutusel on erinevaid võratüüpe, näiteks rindevõra ja rindeta võra. Üldiselt eelistatakse aga kombineeritud tüüpi,» kõneles ta.

Leidub ka mõni kuldreegel

Edgar Haak tõdes, et vaid töökäiku kirjeldades on raske näpunäiteid jagada. «Kõige paremini õpib ikkagi kogenud aiapidaja tegutsemist jälgides ning tema eeskujul talitades.»

Teatud kuldreeglid spetsialisti sõnul siiski kehtivad.

«Lõigatakse ära liiga võra sisse kasvavad, liiga ligistikku asetsevad, vale nurga all või haiged oksad. Üheaastasi oksi kärbitakse veerandi kuni poole oksapikkuse võrra,» tõi ta näiteid.

Samas toonitas Haak, et kõik sõltub puu sordist ja aiapidaja soovitavast tulemusest. «Õuntest võib julgemini tagasi lõigata vähe hargnevaid sorte nagu «Valget klaari» või «Sidrunkollast taliõuna». Viljapuude hulgas on erandiks kirsid: neid võib kärpida vaid esimesed paar kasvuaastat ning edaspidi tuleb arvestada sellega, et kirss kannab vilja just viimase aasta juurdekasvul.»

Haiguse levikut tuleb ennetada

Edgar Haak märkis, et kui tavaliselt tuleb kevaditi välja lõigata külmakahjustusega oksi, siis soojad niisked talveilmad soodustavad seenhaiguste levikut. Kõige sagemini esineb meie aedades tema kogemust mööda viljapuude seenvähktõbe.

«Seda haigust on teistest puu vigastustest kerge eristada. Lisaks koorekahjustustele, mis sageli moodustavad säsini ulatuvaid söestunud moega haavandeid, võib nende ümbrusest leida ka punakaid seeneeoste täpikesi,» selgitas Haak ning rõhutas, et see on ilmselge tunnus, mis nõuab haiguse leviku ennetamist.

«Haiged oksad on tarvis välja lõigata ja põletada. Tüvekahjustuse korral tuleb maha võtta terve puu, sest isegi siis, kui ta suudaks veel mõne aasta saaki anda, oleks ta riskiallikas kogu aiale,» rääkis teadur.

Seeneeoste kaudu levib ka hõbelehisuseks kutsutav haigus. Edgar Haagi sõnul on seda kõige lihtsam ära tunda suvel puulehtede hõbehallika värvi järgi. «Samas võivad värvimuutused tuleneda toitainete puudusest. Seepärast tuleks jälgida ka tüve. Haige puu tüvel leidub seene viljakehi.»

Appi võib võtta survepesuri

Kevadist aega, kui puud on veel raagus, tuleks spetsialisti ütlemist mööda kasutada parasiitorganismidega võitlemiseks.

«Tüvel kasvavad samblikud on kahjurite elutegevuseks ja haiguskollete tekkeks soodne pinnas,» tõdes ta.

Kui varem on soovitatud sammalt eemaldada niiske ilmaga puukoort käsitsi puhastades, siis uudse võttena kasutavad paljud aiapidajad survepesurit.

«Puud selline meetod ei kahjusta, kui okste haprusega arvestatakse,» lausus Edgar Haak.

Öökülma ja niiskuse koosmõju ei tasu tema jutu järgi karta. «Puude veega pritsimist kasutatakse isegi õitsevate puude puhul öökülmade leevendamiseks,» kummutas ta hirmu, et vesi koorepragudes võib temperatuuri langedes kahjustusi põhjustada.

Puude sammaldumisega võitlemiseks soovitas Haak vana äraproovitud vahendina rauavitriooli lahusega pritsimist.

Aeda ei maksa rajada hetketuju ajel

Viljapuuaia rajamine nõuab Edgar Haagi sõnul hoolikat eeltööd aia planeeringust sortide valikuni.

«Tuleb arvestada tolmlemisega. Valesti valitud kooslus ei pruugi vilja anda,» lausus ta ning toonitas: «Kindlasti tuleb kaaluda seda, kui palju aega on võimalik aia hooldamisele pühendada ja kui palju saagist leiab rakendust. Talveks aeda roiskuma jäetud viljad loovad sobiva keskkonna mitmesuguste haiguste arenguks.»

Kännuvõrsest võib teaduri ütlemist mööda head viljapuud loota vaid juhul, kui see hargneb pealtpoolt vana puu pookekohta, kindlam on osta tugev istik.

«Istutamist tuleks alustada nii pea, kui mullatingimused võimaldavad. Praegu on liiga vara. Muld peab tahenema ja olema sõrmede vahel sõmer,» rääkis ta.

VÕRAKUJUNDUS

Puuvõra tüübid jagunevad alles jäetavate okste järgi.

• Rindega võra — põhioksad paiknevad kindla vahemaa järel ühtlaste rinnete kaupa ümber tüve.

• Rindeta võra — põhioksad paiknevad ühekaupa ümber tüve kulgeval mõttelisel spiraalil.

• Kombineeritud tüüp — alumised oksad moodustavad ühtlase rinde, ülemised oksad hargnevad rindeta võra põhimõttel.

Allikas: internet