Loosungid kunsti ja ilu ei toida

ÖELDAKSE, ET loosungite ajad on möödas. Aga kuidas on tegelikkuses? Minu meelest püstitatakse neid Viljandis endise usinusega: «Värvid linna!», «Lilled linna!», nüüd ka «Skulptuurid linna!».

Mulle meeldivad nii värvid, lilled kui skulptuurid. Ent mulle ei meeldi loosungid ja linna kujundamine kampaania korras. Seda tuleks teha läbimõeldumalt, süvenenumalt ja intelligentsemalt, et asi paremini õnnestuks. Et raha tarbetult tuulde ei pillutaks.

LOOSUNG «Lilled linna!» hakkas paremini mõjuma, kui taimi asuti lisaks pottidele taas avamaa mulda kasvama panema. Valged roosid kui linna sümbolid, kõik teisedki roosid ning tulbid ja liiliad, mis otse maamullast kerkivad, on linnale meeldivat ilmet andnud.

Suurte pottide täitmisega on aga endiselt raskusi: sinna on tükkinud ajuti puurondid, soosaadused ja mitmesugused kollaseks värvitud vitsad, mille mõte minu ajudeni ei jõua. Nendest vitstest oli ainsana õnnestunud Jakobsoni ja Tallinna tänaval koha sisse võtnud kratt — natuke naljakas ja vaimukaski.

Tänavu talveks pandi neist kollastest vitstest ja mingitest köitest kokku sätitud vaimuvaesed vigurid taas Vabaduse väljaku äärde lillepottidesse, kus olid rohelises samblas kenad kanarbikupuhmad. Õnneks märkas keegi need ära koristada. Nüüd on samblasse pistetud kanarbikuõisi lust vaadata.

Kummaline on, et Ühispanga-esistele sammastele on jälle toetuma pandud mingid punutised. Kas sambad pole siis küllalt tugevad ja ilusad, et neid peab toestama? Ja kui ei ole, kas siis kuivanud oksad saavad neid kenamaks muuta.

VÄRVIDE POOLE pealt sain veel ühe suure pettumuse osaliseks.

Uus lasteaed, mis on kui võõrkeha kunagises päikeselises pargis, on värvitud partsaroheliseks: niisugustena mäletan läbi linna manöövritele sõitvaid sõjaautosid. Maja ääristav aed on samuti militaarne: sellist halli karva olid Nõukogude armees sapöörilabidad.

Ma arvan, et niisugused värvid ei ole meie linna kunstnike valitud. Või mine tea — omavoliliselt võõpasid nad ju kesklinnas ka ühe võõra maja triibuliseks.

Õnneks ütles üks lapsevanem, kui teda lasteaiahoone värvide küsimuses kõnetasin, et uus maja on seest kena ja lastele meelepärane. Hea seegi.

MÕNI AASTA tagasi toodi skulptorid Viljandisse elavast alleest kujusid voolima. Enneolematult inetu tegu, ei väsi ma kordamast. Üks kuju sai kentsakam kui teine. Ainult Ilme ja Riho Kuld olid tegutsenud loominguliselt ning nende skulptuurid on alles, Viljandi raekoja saali taganurka surutuna. Vaevalt see nende õige koht on.

Möödunudsuvistest skulptuuridest oli mitu kuud raekoja ees näitus. Parima ja kunstilises mõttes kõige kujundlikuma taiese oli loonud Hille Palm. Tema «Ristpiste» oleks hästi sobinud mõne käsitöökoja või hoone fuajeesse, nüüd ootab see kultuuriakadeemia ees vettides oma lõppu. Kas tõesti ei leidu talle kohta mõnes siseruumis? Akadeemia esine ootab kindlasti püsivamast materjalist kunstiteost.

Suvisest saagist on raamatukogus koha leidnud Ilme Kulla «Pööris» ja Valuoja koolis Riho Kulla «Hansa lõvi». Oli kohe märgata, et nende kunstnike teosed polnud eelmise kampaania tasemel, aga nad võtsid ning viimistlesid neid enne ülespanekut. Kui need asutustele meeldivad, siis olgu peale.

Ma ei hakka kõiki kujusid, mis suvel valmisid, üles lugema. Nendin vaid kurvastusega tõika, et kunstnikel, kelle loomingut olen alati imetlenud, läksid seekordsed tööd aia taha: Ekke Väli «Raamaturiiul» raamatukogu orvas on täiesti ebaõnnestunud ja selle «raamatud» on paras pensionäridele küttepuudeks anda ning Hannes Starkopfi «Viljandi tamme tõru», mis pole enam kusagil kohta leidnud, ei peakski eksponeerima. Mütsiga löömine, punasega pealegi.

Kesklinna triibuliseks värvitud putka stiilis valmis tänavu Vabaduse väljakule veel niinimetatud ilmapuu. See meenutas küll rohkem kadrisanti, juudi jõulupuud, mida pole olemas mujal kui rahva kõnepruugis, või hernehirmutist. Õnneks tõrjus tolle välja folgifestival.

ASI ON TÕSISEM, kui sellest jutust paistab. Kuuldavasti on puuskulptuuride sümpoosionid Viljandis kavas edaspidigi. Nii võib varsti linn neist kujudest üle küllastuda.

Meenutame natuke Paide lugu ja tema paekiviskulptuuride sümpoosione. Et Paide on paekivilinn, on sellised taiesed seal muidugi omal kohal. Suure hulga seas on nii päris õnnestunuid kui vähem õnnestunuid. Kui nüüd keegi küsiks minult nende kohta — olen neid tundide kaupa vaadanud, küll linna haljasaladel, küll Vallimäel —, ei oskaks ma midagi öelda. Kui, siis ehk seda, et neid on liiga palju ja need on omavahel liiga sarnased.

Olen kuulnud, et Paide on nendega lõpetanud. Ja keskne kuju, mis andnuks ettevõtmise mõtte avamiseks võtme, jäigi tegemata. Aga kui mõtet ei olnudki?

PAISTAB, ET mõtet pole algusest peale ka Viljandi puukujude voolimisel. Tore on lihtsalt kujuritele tööd anda. Seda saab aga teha ka siis, kui üritus on läbi mõeldud, antud kõigepealt ühele kindlale kunstnikule ülesanne ja valitud koht, seejärel teisele, kolmandale... Ja loomulikult ei peaks neid voolinguid siginema linna nagu putukaid. Pronksskulptuuridele lisaks oleksid muust materjalist mälestised ju oodatud. Iseasi, kas ainult puust.

Ootamatult ilmusid linnapilti punased tsemendist maasikad. Ma ei ole kuulnud, et viljandlased oleksid neist vaimustunud. Viljandlane saab aru, et see pole kunst, vaid pseudokunst. Aga ajalehest võib tihti lugeda, kuidas siia sattunud neid imetlevad. Inimesed on kitšiga ära rikutud.

Maasikad viivad bussijaamast alates Kondase kunstikeskuseni, võimendades üht Kondase leidu, maali maasikatega, milles nähakse (õigustatult!) erootilist motiivi. Keegi ei tea, kui palju neid linnale veel ostetakse.

Kui raha jätkub, võiks ju ka Viljandi raekoja kõrvale rajatava moodsa kunsti muuseumi poole suunda näidata raudteejaamast alates tee äärde püsti pandavad fallosed — kah ilusad asjad. Ja Viljandil oleks jälle sümbol lisaks. Maasikatega juba rännatakse valge roosi märgi asemel ringi.

LÕPETUSEKS: ajakirjandusest vilksatas läbi, et Tallinna tädidele on antud ümber kujundada Viljandi järve rand ning sinna on planeeritud püsti panna Kondase maalide koopiad. Meil on olemas kunstniku originaalid. Milleks siis need reproduktsioonid?

Ärge lörtsige Kondast (ja tema vanapõlvelinna), keda te tema eluajal tunda ei tahtnud! Kunstnik ja tema looming pole lollitamiseks. Eraklikku ja erandlikku kunstnikku ei tohiks loosungiks ega plakatiks muuta. Odavad trikid hoidku igaüks endale.