Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2452221t1hd0d4.jpg)
Viiratsi valla Arumetsa talu perenaine Hildi Jürine ütleb, et tema elus on kõige tähtsamad olnud müüjatöö, lilleaed ja kangasteljed.
Müüjatöö, koolis õpitud ameti jättis Hildi Jürine siiski juba aastaid tagasi, sest tema väike pood Ehatäht Jakobsoni ja Eha tänava nurgal ei jõudnud suurte kaupluskettidega võidu joosta ja ta oli sunnitud tegevuse lõpetama.
Enne seda aega mäletavad vanemad viljandlased ja ka maakonna inimesed teda bussijaamaäärsest klaaskioskist Joogid. Seal müüdi kõike, alates väikestest saiadest ning lõpetades pasteedi ja suitsuribiga.
«Kõigil, kes bussilt tulid või sõitu läksid, oli kioskisse asja, sest meil oli alati midagi meelepärast,» räägib naine. «Ja uskuge või mitte, Boržommi pudelite avamisest olid käed villis.»
Hildi Jürine nendib, et müüjatöö sobis talle: ta ei osanud leti taga olla automaat ja naeratav sfinks, vaid suhtles enda vastas seisva ostjaga nõnda, nagu peab, sõbralikult.
Suvel aed ja talvel kangasteljed
Nüüdseks on Hildi Jürine koduseks, pensionile jäänud. Ta ütleb, et tema aeg on planeeritud: kevadel, suvel ja sügisel hektar iluaeda ning talvel kangasteljed.
Peremees Valdur Jürine on samuti oma aja täpselt jaganud: töö Esro katlamajas operaatori ehk käitajana ja kodused meestetööd.
Oma kodu ehitas abielupaar varasema elamispaiga lähedusse. Kunagise Arumetsa kooli asukoha kõrvale meelitas neid 1980. aastal krunti valima kõrge kasetukk. Praeguseks on neil endi istutatud puudki kõrgeks kasvanud ning suures aias on igale murumaa osale leitud oma otstarve.
Aia metsapoolses küljes on pikad liivakattega vaod. «Siin kasvab viissada iirist,» sõnab Hildi Jürine.
Vaod lõpevad kõrge rohetava kuhjatisega aia piirimail. See kasvas maja ehitamisel ja tiigi rajamisel välja kaevatud pinnasest. Nõudis aastaid vaeva, et see kannaks kõrge umbrohu asemel madalat taimestikku.
Kõrge draakonikujuline peenar keset aeda on kevadel, suvel ja sügisel lilleväli. Märtsikuus selle ilu veel ei näe, võib üksnes aimata. Nägemata jäävad ka paarsada roosi ja rododendronid. Ent miski õitseb juba praegu: lumikellukesed, sinililled ja lumekupud. Ja toalilli on kogu maja täis.
Perenaise märtsikuu kulub veel kangastelgedele ja nendel kaltsuvaipade kudumisele.
Vaipu, laiuselt, pikkuselt, tegumoelt ja värvilt erinevaid, on tal maja teisel korrusel terve toatäis. Kõige uuem on see, mis telgedel alles pikkust kogub. Muist on alles nähtamatud, sest need on kuduja peas ja plaanides. Neist saab näha lõigatud rõivaribasid ja harutatud lõimelõnga kerasid.
Õunapuu kannab perenaise nime
Valdur Jürine askeldab aias. Oksakäärid peos, seisatab ta ühe õunapuu all ja jutustab selle saamise loo.
Nad olid hulk aega tagasi ostnud Viljandi Leola maja poest ilusaid punaseid Poola õunu. Need olid olnud ütlemata maitsvad ning nad olid igaks juhuks seemneid mulda pistnud.
Tulevane puu oligi tärganud ja sirgunud. Kui aiapidajad olid kümme aastat asjatult õisi ja vilju oodanud, oli peremees ähvardanud puu maha lõigata. Järgmisel kevadel oli aga puu õisi täis ja sügisel valmis sellel kümme õuna.
Nüüdseks on pookeoksad sordiaretaja käes ning puu kannab nime «Hildi» — puuviljadele pannakse teatavasti naiste nimesid.
Viljandi aiandus- ja mesindusselts valis Hildi Jürise hiljaaegu oma juhiks ning nüüd peab too plaani, kuidas seltsi tegevust senisest paremal moel käima lükata. 29. märtsil tuleb Kanepi tänava majas koosolek kokku ning seal hakatakse neid plaane arutama. Seltsil on praegu peaaegu poolsada liiget.
Hildi Jürine ei jäta ka naisseltsi, maanaiste seltsi ja tarbijakaitsjate ühingut. Nende kaudu on ta oma sõnul saanud osa paljudest põnevatest ettevõtmistest. Bussitäit huvilisi ootab peatselt sõit Riiga ja Jurmalasse.
Kodu ootab lapsi ja lapselapsi külla
Aeg-ajalt tulevad Arumetsale lapselapsed külla ning see on vanavanemate arvates kõige huvitavam aeg. Perekonnal on neid praegu kolme lapse kohta kokku kolm.
Arumetsal leidsid poja kaotuse järel kodu kaks päris pisikest tüdrukut ja hiljem ka teismeliseikka jõudnud poiss. Need kujunesid oma lasteks. Praegu elavad nad juba oma elu.