Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
(Lühendatud versioon 24. veebruaril Torontos Convocation Hallis Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aktusel peetud sõnavõtust)
EESTI VABARIIGI 30. aastapäeva tähistasime Saksamaal Geislingenis piduliku sümfooniakontserdiga. Tõime esiettekandele Juhan Aaviku esimese sümfoonia. See oli aastal 1948, 60 aastat tagasi.
Tänaseks — ütleme uhkusega — oleme Eesti iseseisvuse sündi siin Kanadas tähistanud juba 50 aastat. Alates 1990. aastast me enam ei tähista, vaid pühitseme. Pühitseme mida? Pühitseme tõsiasja, et 50 aastat Vene okupatsiooni ei suutnud surmata eestlaste õigust ja soovi olla iseseisev, ei suutnud likvideerida eesti rahvast ega keelt.
Mäletan, kuidas ema ikka kurtis, et veel XX sajandi algul oli tema koolikeel Viljandis sunniviisiliselt vene keel. Eesti keele kasutamise eest õpilasi lausa karistati.
Aga meie kodune keel oli siis ja on siin Kanadas armas eesti keel. Oma leiba teenime inglise või jumal teab mis keeles, kuid südame ja Eesti riigi asju ajame omavahel emakeeles.
MUL KÕLAB kõrvus jutt, mida kuulsin aastal 1952 Windsoris. Kui palju aastaid sellest möödas on? 56! Olin seal õpetaja Puhmi organiseeritud Ludvig Juhti kirikukontserdil orelisaatja. Pärast kontserti oli kohalik eesti kogukond korraldanud Juhtile veel püstijalakohvi. Õpetaja Puhm oli sinna kutsunud oma ametivendi nii Detroidist kui Windsorist ning kontserdi südames pidanud ilusa ja asjaliku palve — muidugi eesti keeles.
Sattusin ameeriklaste ja kanadalaste ringi, kui nad arutasid, et ei tea, kaua see foreign tonguer siin vastu peaks pidama. Ameeriklased pakkusid, et oma viis-kuus aastat. Kanada hingekarjased pakkusid 10—15 aastat.
Kui jõudsime aastasse 2000, mil meie ajaleht «Eesti Elu» oli täis eesti organisatsioonide poole sajandi tegevuse juubeliülevaateid, meenus mulle nende vaimulike arvatavasti elukogemusele tuginev arvamus. Praegugi tegutsevad veel nii eesti kirikud kui koolid, nii skaudid ja gaidid kui laulukoorid, rääkimata Eestlaste Kesknõukogust ja Ühispangast. Kaks aastat veel ja siis jõuame juba 60 aasta juubeliteni.
Käesolevalgi aastal pühitseme oma vabariigi aastapäeva kallis eesti keeles. Jah, oma külalisi tervitame nende keeles, aga sellegi kõla ja kvaliteedi pärast pole meil vaja silmi maha lüüa. (Kas keegi on kontrollinud, kui palju eestlasi õpetab siinsetes koolides inglise või prantsuse keelt?)
KUI TULIME SIIA maale, oli töökoha otsinguil üks tülikamaid küsimusi «Millised kogemused teil on?» — alles paar päeva tagasi olid ju astunud laevalt kindlale maale.
Siia tulnud noored ei jätnud tudeerimist enne, kui said oma büroos seinale riputada inseneri-, advokaadi-, arsti- või mõne muu diplomi. On hea tunne, et eesti soost noorte hulgas siin Kanadas on protsentuaalselt võimas annus edukaid teadlasi. Meie noored on ikka sihiks seadnud olla vanemate innustusel oma professionaalsusega tarvilikud nii siinsele ühiskonnale kui Eesti suveräänsuse nõudmisel.
MA PÕIKAN nüüd nende venelaste juhtide juurde, kes anno Domini 2008 suud pruugivad. Kommunismi on nad maha jätnud ja leninismi-stalinismi asemele toonud alasti vene šovinismi.
Alles hiljuti deklareeris Vladimir Putin, et ka venelastel on õigus elada. Kirjutame sellele alla, aga lisame, et sama privileeg kehtib kõikidele teistele rahvastele, eestlased kaasa arvatud. Suveräänsus ei ole ühesuunaline liikumine.
Meie, eestlased, olevat endid hääletanud Nõukogude Liitu. Piiblis on mõiste «silmtunnistaja». Mina olen silmtunnistaja, kuidas riigipöörajad purustasid kõigepealt Venemaa tsaarivalitsuse ja hävitasid siis samm-sammult venelaste põllumajanduse.
Olen kindel, et siingi leidub veel minutaolisi, kes oma silma ja kõrvaga kuulsid-nägid, kuidas Nõukogude Liit ulatuslikult ka eesti töölisi ja talupoegi «kapitalismi orjusest päästis».
Oleme kõik lugenud «Eesti Elust» ja mujaltki õhkamist kodumaalt: «Kas me sellist Eestit ootasimegi?» Muidugi ei oodanud.
MA PANEN maha ühe vaia, millest sellised virisejad kas pimesi või sihilikult mööda vaatavad ja kinnisilmi sellele otsa jooksevad. Aastaks 1918, mil algas meie järjekordne vabadussõda, olid eestlased ostnud okupantide käest tagasi rohkem kui poole haritavast põllumaast. Mis oli sellest maast viimase okupandi 50-aastase kolhoosistamise survel saanud?
Kui me lõpuks 1991. aastal saime oma maa ohjaotsad taas enda kätte, polnud meil enam võimalik alustada nullist nagu aastal 1920, vaid olime sügavalt Nõukogude Liidu röövmajanduse miinustes, eesti rahva töövõime nürinemine sisse arvatud. Sellest faktist alaku küsimus «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?».
KUIDAS TUUA Eestimaa sealt mülkast tagasi päevavalgele? Protsess käib. Ega muud, kui paneme siiagi õpetamise asemel oma õla alla.
Venemaa suursaadik Eestis Nikolai Uspenski ütles «Päevalehele» antud intervjuus, et Tartu rahu ei kehti, sest pärast selle sõlmimist on juhtunud nii palju sündmusi, et leping on kaotanud oma jõu.
Tartu ülikooli õigusteaduskond võiks välja kuulutada auhinnatöö teemal «Mida tähendab allkirjastatud rahvusvaheline leping ja milline on lepingu muutmise või tühistamise kord». Rääkimata kõikvõimalikest lepingutest, mille üks osapool on Venemaa.
KAS KEEGI ON kuulnud, et Venemaa on ametlikult meie 1920. aasta rahulepingu tühistanud? Ja kui on, siis Boriss Jeltsin aina kinnitas meie suveräänsust. Mis aastal? See oli 1991!
Nende inimestega, kes praegu vene rahva nimel räägivad, pole meil mõtet vaielda. Nende šovinistlik nahk on liiga tundetuks pargitud. Meie võitlustanner on rahvusvahelised organisatsioonid.
Meie siin Kanadas saame eesotsas ajalehega «Eesti Elu» küpsetada sellest Vene suursaadiku šovinismist Venemaa all vähem kannatanud maailmale arusaadava selgituse. Jõudu tööle, Elle Puusaag, Kaire Tensuda ja Tõnu Naelapea! Teie asjalik ja kommenteeriv sulg sillutagu teed Eestlaste Kesknõukogule ja selle väsimatule esimehele Avo Kittaskile.
Teame, et nõukogu mõju ulatub otse Ottawasse. Koos meie saatkonnaga Ottawas viis ta Eesti nime nii kõrgele, et Kanada külastamiseks pole Eesti passile enam viisat lisaks vaja.
Siin me oleme ja pühitseme Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Võtan endale vabaduse loota ja palvetada, et see valmisolek õitseks siis, kui jõuame rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva pühitsema. Ja sealt edasi: et meil oleks lõpuks võimalik ütelda: «See on Eesti, mida ma soovisin.»