Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
Põhikooli ajal õpitud grammatikareeglitest on ehk meeles, et eesti keeles on viis kõneviisi: kindel, tingiv, käskiv, kaudne ja möönev.
Ma ei hakka reeglitesse laskuma ega igaühe kohta näiteid tooma. Ma hoopis lisaksin sellesse loetellu mitteametlikult veel ühe, vinguva kõneviisi. See on meile, eestlastele, ehk kõige omasem ja kõige paremini kätte õpitud ning me kasutame seda igapäevases kõnepruugis kõige rohkem. Kui me midagi kuuleme või näeme, on see esmapilgul ikka kole, halb, rumal või mõttetu.
Miks on meie esimene reaktsioon pahatihti hukkamõistev? Kas tõesti pärsib meid hirm teist liialt kiita, sest too võib upsakaks minna ega pruugi enam paremate tulemuste nimel pingutada?
Nii tuleb ka suurim tunnustus ja kiitus ära tunda negatiivse tagant. Parim näide niinimetatud komplimendist, mida olen kuulnud, kõlab järgmiselt: «Ei saa midagi halvasti öelda...» Kas säärane nending toob kaasa hea tunde või paneb käega lööma, on küsitav.