Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel

1939. aastal jäädvustas manifesti ettelugemise rahukogu ees Viljandi kunstnik Juhan Kangilaski.

FOTO: Erakogu

Iga aasta 24. veebruaril koguneb Viljandi rahvas kohtumaja ette, et kuulata iseseisvusmanifesti.

Täpsemalt öeldes kuulatakse «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele», mille võttis vastu Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu. Teksti pani kokku hilisem riigivanem Juhan Kukk ning redigeerida aitasid seda Karl Ast ja Aleksander Veiler.

Me ei tea, kuidas nägi välja päev 90 aastat tagasi, mil manifesti loeti ette Viljandis esimest korda. Seda sündmust ilmselt fotole ei jäädvustatud. Saksa väed tulid 25. veebruaril sisse ja ajaleht «Sakala» ilmus alles hilissügisel. Asjaosaliste esimesi mälestusi võis lugeda alles 1928. aasta «Sakalast».

Räägitakse, et tegelikult plaanis Johan Pitka juba 1917. aasta jõulude ajal Viljandis Eesti iseseisvuse välja kuulutada, punased said sellest aga kuidagi teada ja plaan ebaõnnestus.

Avar ja soliidne koht

Kui enamlased 23. veebruaril Viljandist põgenesid, kinnitas sama päeva õhtul kokku tulnud volikogu Viljandi linnapeaks taas Gustav Taltsi.

24. veebruar 1918 oli pühapäev. Taevas oli pilves ja mõni üksik lumeräitsakas langes aeglaselt liueldes alla. Viljandi kohal taevas nähti tiirlemas Saksa lennukit.

Lõuna paiku ilmus maakonna miilitsavalitsusse keegi Jakob Karu Pärnust. Too ulatas paki, milles ütles olevat iseseisvuse kuulutamise manifestid. Sellest teatati kohe Gustav Taltsile ja Johan Undile, kes viibisid samas hoones.

Varsti levis linnas teade, et manifest on saabunud ja loetakse avalikult ette. Sellest saadi teada peamiselt kuulutustulpadele kleebitud teadaannetest ja laiali jagatud lendlehtedest.

Manifesti ettelugemise kohaks määrati pärast pikemalt kaalumist Rahukogu hoone trepp. Miks just see paik?

Põhjus oli ilmselt selles, et raekoja esine oli tollal täis ehitatud ja Vabaduse platsi kohal oli alles mõisa õunaaed. Viljandi Maakonnavalitsus asus tollal Pikal tänaval ja ka seal polnud ruumi. Rahukogu esine oli piisavalt avar ja koht oli igati soliidne.

Gustav Taltsi meenutused

Gustav Talts meenutab 1918. aasta 24. veebruari sündmusi 1928. aastal järgmiselt.

«23. veebruaril põgenesid enamlaste tähtsamad tegelased Viljandist. Juba samal hommikupoolel kutsuti kokku linnavolikogu koosolek, millest osa võtsid pääle linnavolinikkude ka teised seltskonnategelased. Sama päeva jooksul suudeti linnas jalule seada kord, organiseerida rahvamiilits ustavatest inimestest. Innukad olid poisslaste koolide vanemate klasside õpilased.

Jõudis kätte 24. veebruar. Ühtlasi saabus ka teade, et öösel sõidavad Viljandisse Saksa okupatsiooniväed. Tallinnaga ei olnud meil pea mingit ühendust, mispärast polnud ka teada, kuidas on arenenud sündmused sääl. Sain teada, et Pärnus on välja kuulutatud Eesti Iseseisvuse Manifest juba 23. veebruari õhtul. 24. veebruari lõuna ajal sain suure paki iseseisvuse manifesti lehti, mis mulle mitte kui linnapääle, vaid kui Gustav Taltsile tõi keegi Karu, kes praegu vist teenistuses ühes Tallinna kohtuasutuses.

Manifest paluti rahvale laiali laotada, kuulutuspostidele kleepida ja avalikult ette lugeda.

Teade Eesti iseseisvuse kuulutamisest levis linnas kulutulena. Võis olla kella nelja paiku õhtupoole, kui rahukogu ümbrus täitus Viljandi kodanikkudest. Tahtsin manifesti lugeda trepilt, kuid see osutus liiga madalaks — kaugemal seisjad ei oleks mind näinud ega hästi kuulnud. Tuttavad leidsid kohe hää nõu. Toodi pikk pink, mis asetati otsaga välja rahukogu uksest. Tõusin sellele püsti, paljastasin pää ja lugesin ette suurele rahvahulgale manifesti teksti. Kuulati surmavaikuses ja kui lugemine lõppes hümni sõnadega, siis paljastusid pääd ning kõlas võimas «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm».

Hümni lugemise ajal avati Rahukogu teisel korral asuva kohtusaali aken, kust visati välja suur hulk väikesi punaseid paberilipakaid, mis aeglaselt langedes hõljusid rahva kohal nagu värvilised liblikad. «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» oli trükitud paberilehekestele ja neid pildusid alla Rahukogu saalis kinnipeetud enamlased (neid oli seal ligi 200 — H. R.). Ühtlasi kostus «Marseljeesi» viis.

Pärast manifesti lugemist oli tunne, nagu oleks langenud südamelt mingi raske koorem, kuigi teadsin, et järgmisel päeval lõunase rongiga saabuvad sakslased. Järgmisel päeval kell 11 ruttasin, tsilinder pääs, jaama. Pidasin Viljandi jõudnud Saksa väeosale lühikese kõne, milles teatasin, et olen Bürgermeister, linnas valitseb hää kord ja kahtlased isikud arreteeritud.»

1933. aastal lisab Talts tolleaegsete sündmuste kohta: «Kui ma Saksa okupatsiooni ajal kohalikule saksa komandandile tähendasin, et Eesti Vabariik on seaduslikul teel välja kuulutatud enne okupatsioonivägede tulekut, siis küsis komandant imestades: «Aga kuidas mõtlete oma riiki luua, kui teil puuduvad täielikult riigimehed?»»

1939. aastal jäädvustas manifesti ettelugemise rahukogu ees Viljandi kunstnik Juhan Kangilaski. Et sündmusest polnud teada ühtegi fotot, pidi kunstnik selle rekonstrueerima kaasaegsete mälestuste järgi.

Kadunud ja taas leitud maal

Osalejatega vesteldes selgus, et mälestused on tuhmunud. Ühed olid kindlad, et see üritus toimus kell kolm päeval, teised aga, et hakkas juba pimenema (päike loojus sel päeval kell kuus). Mõne meelest oli ilm päikesepaisteline, teiste arvates pilves ja sombune. Osa arvas, et rahvast oli palju, osa, et sada kuni kakssada, ja osa, et inimesi oli hõredalt.

Pilt sai valmis, kuid jäi hiljem kadunuks. Õnneks mitte igaveseks. 2007. aasta juulis tuli see välja advokaat Martin Kassile kuulunud majast. Selgus, et Juhan Kangilaski oli kinkinud vineerile tehtud maali Kassile ja too pani selle 1940. aastal sahvrilaeks paremaid aegu ootama.

Väärtuslikud mälestused

1939. aastal meenutab Gustav Talts veel üht-teist.

«Olin pälja pääga, mustas palitus. Külma oli paar kraadi. Lipu tõmbasime juba hommikul hoone katusele vardasse ja see jäi sinna isegi sakslaste siin olles veel mõneks päevaks. Rahva meeleolu oli rahulik ja tagasihoidlik. Ma ei mäleta rõõmuhüüet või käe lehvitamist.»

Raamatukaupmees Jaan Leoke (suri 1959. aastal) mäletas: «Rahvast oli võrdlemisi palju. Et teisel korrusel saalis punaseid kinni peeti, siis oli eesruum ja trepid sõjaväelasi ja miilitsamehi täis. Lugemise momendil läks kellegil püss kogemata lahti.»

Viljandi linnavalitsuse raamatupidaja Mihkel Joonson (hukati 1941. aastal) meenutas samal aastal: «Vastu Ringkonnakohtu hoonet oli üles rivistatud 2. Eesti polk, seisin ohvitserina selle rivis. Polgu paremal tiival seisis polkovnik Johan Unt (mõrvati 7. aprillil 1930 — H. R.), tal oli peas papaaha ja ta kandis vene kasukat.»

Manifesti Viljandisse toimetaja Jakob Karu kirjeldas 1928. aastal tolleaegseid sündmusi järgmiselt.

«23. veebruari hilisõhtul tegi vend mulle teatavaks, et mul tuleb sõita Viljandisse ja viia sinna iseseisvuse manifesti tekstid. Kokku oli neid vist viiskümmend tükki. 24. veebruari hommikul asusin Pärnus rongile. Ilm oli väga ilus. Paki manifestide tekstiga panin esialgu vagunis riiulile.

Kui olin jõudnud Mõisakülla, hakkasid reisijate seas levima ärevad teated, et sakslased on juba lähenemas. Peitsin igaks juhuks manifestid saapasäärde. Keskpäeva paiku jõudsin siiski õnnelikult Viljandisse. Läksin siis maakonnavalitsuse esimeest Leo Seppa otsima (too asus sellal punaste vangina Petrogradi Krestõ vanglas — H. R.), kuid teda polnud kodus. Lõpuks läksin linnapea Gustav Taltsi juurde.

Kell kuus hakkas manifesti ettelugemine Rahukogu hoone trepil. Rahvast oli kogunenud otse murdu.

Olles oma ülesande sooritanud, algas tagasiteekond Pärnu. See ei läinud enam nii libedalt kui Viljandisse sõit. Mõisakülas olid rongi sinnajõudmisel sees juba sakslased ning kõik reisijad käsutati Saksa sõdurite poolt karantiini. Olime seega vahi all.

Õhtul hilja otsustasin põgeneda. Uksed olid lukustamata ja varitsedes soodsat silmapilku, mil valvuriks pandud sõdur ringkäiku tehes eemale sammus, jooksin üle tänava lähedal asuva metsa poole ja hakkasin koos üheksaliikmelise grupiga Pärnu poole liikuma. Ööd olin Pärnu lähedal Vaskräämas metsas. Sealt toimetas tuttav kooliõpetaja mind järgmisel hommikul Pärnusse.»

Ka mälestustahvel leiti üles

1928. aastal avati Rahukohtu hoone seinal mälestustahvel tekstiga «Selle maja lävelt luges ette 24. veebruaril 1918. a. Viljandi linnapea Gustav Talts Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti». 1940. aasta sügisel võeti tahvel punavõimude käsul maha.

Arvati, et seegi on kadunud igavikku, aga 1990. aasta veebruaris soovitas endine muuseumitöötaja Henn Moora tutvuda Viljandi muuseumi ukse kõrval asuva tahvli teise küljega. Selgus, et tegemist oli rahukohtu seinalt 1940. aastal maha võetud kadunud tahvliga, mille teisel, vastu seina olnud küljel oli kenasti säilinud 1928. aasta tekst.

Huvitav, et nii maal kui tahvel leiti lõpuks üles. Võib-olla ilmub kusagilt välja ka mõni foto sellest sündmusest.

1989. aastal loeti kohtumaja ees taas manifesti ning taas kõlasid selle uhked lõpusõnad:

« Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.»

MÄLESTUS

Kunagine Viljandi linnapea Gustav Talts meenutab pöördelisi sündmusi.
«Pärast manifesti lugemist oli tunne, nagu oleks langenud südamelt mingi raske koorem, kuigi teadsin, et järgmisel päeval lõunase rongiga saabuvad sakslased. Järgmisel päeval kell 11 ruttasin, tsilinder pääs, jaama. Pidasin Viljandi jõudnud Saksa väeosale lühikese kõne, milles teatasin, et olen Bürgermeister, linnas valitseb hää kord ja kahtlased isikud arreteeritud.»

Tagasi üles