Unustatud vikerlaste maailm viltuses majas

Tiina Sarv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartusse sõitjal tasub alati meeles pidada, et eelkõige on tegemist kultuurilinnaga, kus vaim võib kosutust leida.

Kesklinnas pakub selleks kõige käepärasemat võimalust viltune maja ehk kunstimuuseumi näitusehoone Raekoja platsil.

Praegu võib isegi Eesti kunsti ajalooga hästi kursis olevat inimest selle esimese korruse näitusesaalides üllatus tabada. Nimelt on seal väljas meie kunstiloos peaaegu tundmatuks jäänud kadunud põlvkonna ehk noorte kujurite ühingu Vikerla näitus. Selgituseks olgu lisatud, et tegemist ei ole skulptoritega — läinud sajandi algul oli sõnal «kujur» laiem tähendus.

Vaid üks näitus

Kohe kui esimese korruse saali uksest sisse astuda, võib näha noore Eduard Viiralti graafilisi lehti. Teistest eksponeeritutest enamik ei jõudnudki kuulsaks saada.

1917. aasta novembris loodud ühenduse kõige andekamaks peetud liige Balder Tomasberg hukkus 22-aastaselt Vabadussõjas. Seal võitles, aga pääses eluga Eduard Viiralt, kellest sai meie kunsti kuulsaim esindaja.

Näituse kuraator Reet Mark kirjutab «Eesti Ekspressi» kultuurilisas «Areen» legendist, kuidas Eduard Viiralt surmavalt haavatud Tomasbergi laatsaretti vedades ka ise haavata sai. Alles on Viiralti joonistus surivoodil lamavast Tomasbergist.

Omal ajal jõudis Vikerla korraldada vaid ühe näituse. Juba enne Balder Tomasbergi langemist, 1917. aastal oli tiisikusse surnud Oskar Kallis. 1918. aasta märtsis suri kopsupõletikku Välko Tuul.

See noorte ja andekate, vaevalt üle kahekümnenda eluaasta läve astunud meeste lahkumine toob eriti valusalt mõttesse elu hapruse.

Võimas püsiväljapanek

Viltuse maja kõrgematel korrustel särab püsiväljapanekus Ülo Sooster. Imeliselt kuldne päike kumab Elmar Kitse perepildil. Aleksander Vardi, Konrad Mägi ja Hando Mugasto maalid panevad pead murdma, millega nad jäävad alla maailmanimedele. Kui, siis ehk sellega, et rahvas, kuhu nad kuuluvad, on liialt väike.

Ka Vikerla noored ja varalahkunud mehed oleksid võinud võrdväärselt suurte meistrite kõrval eksponeeritud saada, kui neile oleks antud aega. Andekus ja sära paistavad varjamatult juba nende algusaja töödest. (Minge näitusele ja leidke, keda vikerlastest võiks pidada otse Soosteri eelkäijaks.)

Näitus on lahti 2. märtsini.

Arvamus

Reet Mark,
kunstiteadlane

Vikerlaste loomingust võis leida nii sümbolismi, impressionismi, rahvusromantikat kui ekspressionismi.

Kunstnikuna oli kahtlemata kõige küpsem Oskar Kallis, ekspressionism ilmus esimesena Aleksander Mülberi loomingusse, arvustustes pannakse pärast Kallise surma enim lootust Balder Tomasbergile. Ilmselt mängis ühingus suurt rolli praegusele kunstiavalikkusele peaaegu tundmatu Välko Tuul.

Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb kauniks paleus, mis küll kõik võinuks olla, kui... Kui poleks surnud Oskar Kallis, Välko Tuul ja Balder Tomasberg. Kui Aleksander Mülber poleks 1921. aastal kadunud jäädavalt Pariisi. Kui nad oleksid saanud jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud olnud rühmana.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles