Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2451861t1heebb.jpg)
Egerd Erreline on Karksi-Nuia noormees, kellele lõppes missioon Afganistanis õnnetuse tõttu üheksa päeva enne ettenähtud aega.
Pole kerge minna külla inimesele, kes alles alustab elu, kuid kel pole enam neid eeliseid, mida mina iseenesestmõistetavaks pean. Enda pärast on kuidagi häbi.
Küsin Egerdi emalt, mida võiks kostiks kaasa võtta, kuid ta tõrjub kõik mu pakkumised naerdes tagasi. «Ta on juba täismees, mis kommi talle enam vaja!»
Egerd on tõesti pikk, aga paistab veelgi noorem, kui eeldasin. Olin millegipärast arvanud, et karme olukordi läbi elanud elukutseline sõjaväelane näeb välja saatusest tahutum. Egerd on täpselt nagu iga kahekümneühene ja ta siiralt avatud olekust tundub, et kommi võiks ta süüa küll. Ning pole üldsegi raske tema külaline olla.
Mõte sõjaväelase karjäärist käis Egerdil läbi pea juba koolipõlves, kuid kindlama kuju võttis see alles kutsealusena Jõhvis tankitõrjeväes teenides. «Mulle on lapsest saadik relvad meeldinud,» räägib noormees, kelle tagasihoidlikud mänguasjad olid padrunikestad.
Kõige selle juures on Egerd lapsest peale olnud väga õrna hingega ja teistega arvestav. Multifilm «Kingitus kõige nõrgemale», kus väikesele jänesele liiga tehti, võttis pisikesel poisil alati silmad märjaks. «Ka Afganistanis, kus iga päev oli katsumus, muretses ta eelkõige selle pärast, kuidas meie kodus elame ja hakkama saame,» jätkab ema.
Lõputa sõda
«Ma olen selle üle mõelnud, et mis sõda see õieti on, mida me Afganistanis peame. Kelle sõda see on? Sobivat vastust polegi leidnud. See on seal vist igavene ja lõputa lahing,» arutleb Egerd aastakümneid lõõmanud kriisikolde üle.
«Missioonil olles ei saa millelegi kindel olla. Kohalikud võivad küll sõbralikku nägu teha, kuid nad on osavad varjama oma tõelisi kavatsusi. Püssid on seal isegi lastel, kes võivad sind selja tagant tulistada. Leidsime relvi kõigist majapidamistest ja tulevahetus toimus iga päev. Ka tõlgid, kellest palju sõltus, polnud usaldusväärsed,» kõneleb noormees.
Sõjaväelastel on keelatud kaasas kanda isikliku infoga esemeid, sest afgaanide veritasu võib käe sirutada uskumatult kaugele, isegi kodumaal viibivate lähedasteni.
Afganistani sattus Egerd oma sõnul mõneti juhuslikult.
«Pärast ajateenistust võtsin vastu pakkumise minna kaitseväe kursustele ning saada elukutseliseks sõjaväelaseks. Sealt edasi tulid juba missiooniks valmistumine ja Afganistan,» jutustab Egerd. «Kindlasti on missioonid erinevad ja on rahulikumaid kohti, kuid kukkus välja nii, et kui mul otsustada tuli, vajati lisajõude just kõige kriitilisemasse piirkonda. Mingit kindlat ettekujutust sellest, kuhu satun, mul polnud.»
Päeval, mil miin tal jala otsast rebis, täitis Egerd ülesandeid, milleks tal otsest ettevalmistust polnud. «See on sõda ning sõjas ei hakka keegi valima, mida ta on nõus tegema ja mida mitte. Seal ei saa seda endale lubada,» sõnab Egerd lihtsalt ja kibestumiseta. Ta poleks elus, kui arstid oleksid andnud järele soovile mitte appi minna miine täis väljale, kus iga samm võis jääda viimaseks.
Kõik juhtus väga kiiresti
«Mäletan kõike selgesti. Vaid korraks tekkis väike äravajumise hetk, kuid teadvus püsis,» lausub Egerd. Otsekui kõrvaltvaatajana nägi ta moondunud jalga ja aordist tulvavat verd. «Ma ei tajunud olukorda ning tahtsin püsti tõusta. Kaaslane, kes oli samuti šokis, oli algul eemale jooksnud, kuid pöördus kohe tagasi ja pani mulle žguti. Kõik käis väga kiiresti. Kaotasin kolm liitrit verd.»
Egerd räägib rahulikult ja kangelaspaatoseta valust, mis järgnes ning fantoomina ikka veel kestab.
«Kaotatud jalg piinab vahel päris hullult, organismi kohanemise märgina on valu rohkem varvaste poole kolinud. Aga ilmamuutust saan nüüd täpselt ennustada,» on Egerd optimistlik. Ta kasutab nõrgemaid, vähenarkootilisi ravimeid, et vaimu ärksana hoida.
Imetlusväärset sisemist tasakaalu ja elujõudu on Egerdis tohutult. «Olen valmis, et mõne aja pärast võib tulla veel emotsionaalseid tagasilööke, kuid ma saan hakkama.»
Igapäevaelu proovib ta elada võimalikult endist viisi, käies sõpradega jõusaalis treenimas ning muidu aega viitmas.
«Mu pere ja kõik sõbrad on mulle väga suureks toeks. Ka nemad võtavad juhtunut rahulikult.»
Egerd jutustab, kuidas kaaslased õigupoolest ei märkagi, mitu jalga tal parasjagu all on. «Käisin ikka ühe jala ja karkudega. Kui siis ükskord ajutise proteesi alla panin ja sõprade juurde läksin, kulus kaks tundi, enne kui nad tähele panid, et kõnnin kahel jalal.»
Taastub riigi toega
Veebruaris sõidab Egerd Inglismaale ravile ja tegema ettevalmistusi kõrgtehnoloogilise proteesi paigaldamiseks. Uus jalg hakkab reageerima närviimpulssidele ja on väidetavalt väga loomulik. «See on ilmselt kulukas, kuid õnneks maksab riik kõik kinni. Kahju mõelda neile inimestele, kes elavad midagi sellist üle näiteks autoavariis ja peavad suuresti ise hakkama saama,» annab Egerd kinnitust väitele, et ta loomuses on hoolida teistest inimestest.
Peale õnnetust on Egerdit käinud vaatamas nii ülemused sõjaväest kui presidendipaar. Riigipea on ta kutsunud vabariigi aastapäeval vastuvõtule. Pigem kõrbetolmuse lahingvarustusega harjunud noormees on veidi murelik rõivaetiketi pärast. «Võib-olla kannan tõesti vormi,» arvab ta.
Riigile Egerd midagi ette ei heida. Ta eelistab põgusalt üle libiseda üksikutest juhtudest, kui on pidanud kokku puutuma ebaprofessionaalsusega. «Minu eest on hästi hoolitsetud. Haapsalus on väga hea taastusravi,» kiidab ta.
Tulevikuplaanid seob Egerd kaitsejõududega. Ta tahab õppida logistikat. Samuti on ta kutsutud oma kogemuste varal koolitama noori sõjaväelasi.
«Ma ei kahetse midagi. Kui saaksin uue alguse, valiksin ikka sama tee,» võtab mees jutu kokku.
Kas neljakuusest õppest piisab?
Neli kuud väldanud missioonikoolitust peab Egerd Erreline liiga pinnapealseks ja lühikeseks. «Eks see sõltu ka spetsialiseerumisest, kuid mina tundsin, et asi jäi natuke nõrgaks ja teoreetiliseks.»
Kaitsejõudude peastaabi teavitusosakonna nooremleitnant Margus Valdre lausub küsimust kommenteerides, et neli kuud kestvast väljaõppetsüklist on seni piisanud. «Selle pikemaks venitamine tooks pigem taandarengu, sest tempo langeb ja samad teemad tekitavad tüdimuse.»
Valdre selgitab, et väljaõppel osalejad on läbinud baas- ja erialakursused. «Seni on missiooniüksused operatsioonipiirkondades oma tööga väga hästi hakkama saanud ning liitlased on nende taset ja väljaõpet kiitnud,» lisab nooremleitnant.