Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LOODUSKAITSE hariduse hädast ja viletsusest on räägitud juba aastakümneid. Ikka on püütud leida teid inimhinge sügavustesse, et suunata tema tegevust loodushoidlikumasse sängi.
Eesti talupojakultuur ei ole kunagi teinud ranget vahet loodusel a priori ja inimese loodul selle sees. Selge on, et kestvamaks püsimajäämiseks tuli ressursse tarbida jätkusuutlikul kombel. Linnastumine on looduse ja inimloodu ehk looduse ja kultuuri seose iseenesestmõistetavuse kaotanud — Ida-Euroopas ehk vähem, läänes aga rohkem.
Seetõttu ei olnud üllatav, et rahvusvahelises ulatuses mõjus suhteliselt uudselt Tallinna deklaratsioon, mis seostas otseselt kunstid ja looduse. Tegemist oli looduskaitselise teavitamistöö emotsionaalsemaks muutmise taotlusega kujutava kunsti, muusika, teatri, poeesia ja kino kaudu.
SÕJAJÄRGSEL perioodil oli esimene kollektiivne organ, mis Eestis loodushoiu tegevust suunas, 1955. aastal asutatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon. Selle liikmed muidugi mõistsid, et looduskaitse eesmärke ei ole võimalik saavutada üldsuse toetuseta.
1957. aastal tegevust alustanud looduskaitse valitsuse üheks töösuunaks sai samuti looduskaitse vajalikkuse teadvustamine. Samadele teemadele pühendati ka 1957. aasta 23. novembril kolmas looduskaitse pleenum, kus räägiti vajadusest hakata kõrgemates ja üldhariduslikes koolides õpetama looduskaitse aluseid. Lisaks otsustati otsida võimalusi kõnelda looduskaitsest muuseumide ja ajakirjanduse kaudu.
Peagi lülitati Tartu ülikooli ja põllumajanduse akadeemia õppeplaani looduskaitse aluste kursus. 1958. aastal tähistati esimest looduskaitse päeva ja samal aastal käivitus Jaan Eilarti juhendamisel Tartu üliõpilaste looduskaitse ring, mille liikmetest pidi ette valmistatama teiste seas ühiskondlikke looduskaitse instruktoreid.
Tallinna deklaratsiooni vaimust lähtus juba ammu enne selle dokumendi sõnastamist hulk pedagooge, kes rõhusid looduse tundmaõppimisel emotsionaalselt hingestatud lähenemisele. Näiteks Viljandi õpetaja ja mitme õpiku autor Orest Niinemäe rääkis koolis lastele looduse võlust ning maalikunstnik Juhan Muksi peisaažid õhutasid nii looduse väärtustamist kui rahvuslust ja nostalgiat omariikluse järele.
1957. AASTAL korraldati esimest korda pärast sõda fotovõistlus, mille parematest piltidest koostati album «Eesti kaunis loodus». Omalaadne looduskaitseliste ja kultuuriliste seoste otsingu märk oli 1971. aastal ametlikult asutatud Lahemaa rahvuspark, mis oli meie oludes uut tüüpi looduskaitse- ja haridustöö territoorium, kui kasutada Jaan Eilarti väljendust.
Rahvusvahelisel tandril algatati arutelu looduskaitsehariduse uuendamise vajalikkusest 1960. aastail ning looduse paremale tundmise pöörati palju tähelepanu ka looduskaitse aastal 1970.
Oluliselt aitas looduskaitse haridustöö laienemisele kaasa 1977. aastal ÜRO egiidi all Tbilisis korraldatud konverents «Looduskaitseline haridustöö maailmas». Sellel sõnastati ka ÜRO programmilised taotlused elu säilitamise strateegia ning looduskaitse hariduse olemuse, sisu ja meetodite vallas.
Üldine eesmärk oli, et ökoloogilist koolitust antaks kõigis elanikkonna kihtides, kasutades selleks võimalikult mitmekesiseid õppevorme. Eriti tähtis oli aga pöörata tähelepanu looduse tegelikule tundmaõppimisele.
SEEGA OLI looduskaitse seltsi 1983. aastal Tallinnas korraldatud rahvusvaheline sümpoosion «Kujutav kunst ja fotograafia looduskaitse hariduse vahendina» loogiline jätk nendele suundumustele, mis arglikult ja ebalevalt said alguse juba 25 aastat varem ning kogusid hoogu rahvusvahelisel tasandil. Sümpoosioni lõpus võetigi vastu dokument, mida nimetati Tallinna deklaratsiooniks. See oli kokkuvõte eesmärkidest, millest looduskaitse selts oli oma tegevuse algusaegadest saadik lähtunud.
Inimese loodu ja loodus puutuvad kõige otsesemalt kokku maastikel. Just siin on Tallinna deklaratsiooni ideedest lähtuv tegevus silmale paremini nähtav.
Inimtegevusest muudetud kodumaastike hooldamine ning ökoloogilistest ja esteetilistest põhimõtetest lähtuv kujundamine seovad loodust ja kultuuri. Maailmasõja eel hoogu võtnud kodukaunistamise liikumine on maastikuhoolduse kaudu saanud hoopis laiema sisulise tähenduse ja ruumilise haarde.
1970. AASTATEKS moodustunud suured majandid, maaparandusega muudetud maastikud, põllumajandustootmise kontsentreerumine suurtesse farmidesse ning maarahva koondamine linlikesse keskustesse nõudsid elamisväärse keskkonna säilitamiseks uudset lähenemist. Tootmistaseme ja keskkonna taluvusvõime optimaalse vahekorra leidmine sai maastikuhoolduse ja eelkõige põllumajandusmaastike optimeerimisel esmasihiks.
Seega on Tallinna deklaratsioonis toodud eesmärkidest püütud lähtuda ka Eestis, ehkki mitte just sageli, ning ka tänapäeval. Selle näiteks sobivad looduse ja kultuuri lahutamatust rõhutavad Veljo Ranniku juhendamisel tehtavad ringkäigud looduses ja Looduse Omnibussi tegemised.