ESSEE: Püramiidide asemele elektrooniline tühjus

Saamaks aru, et elu tahtis end ka 3000—5000 aastat tagasi samamoodi jäädvustada nagu nüüd, tuleb ära käia Egiptuses. Sellel maal ja kultuuril pole alternatiive ei vanuse ega kestvuse poolest.

Egiptus — see on Niilus, maailma pikim siseveetee. On võimatu ära arvata, kui palju seilab sellel vettpidavaid aluseid ning mis seal ühe päeva jooksul juhtuda võib.

Looduse tühjuse väärtus

On lausa vapustav jälgida niisuguse vee- ja elusoone olemasolust hoolimata keset kõrbet elavaid beduiine. Telk, väike eeslikari, kes toitub tont teab millest, naine (naised) istumas truult varanduse kõrval, mille eest ei maksaks isegi kümmet krooni.

Beduiinid on andnud väärtuse looduse tühjusele, asjade tühisusele. Mitte mingi jõud ei kisu neid uutesse kallitesse elamutesse ja koolidesse. Kui valitsus kehtestas koolitasu, sai iga laps, kes kooli tuli, raha, kuid pärast esimest tundi olid nad haihtunud nagu veetilk kõrbekivilt. Seejärel otsustati maksta raha pärast viimast tundi. Siis aga ilmusid lapsed kooli ainult viimaseks tunniks.

Raha, kingitus, annetus, heategu — see kõik on sealse elu lahutamatu osa, nii nagu Niilus on lahutamatu Egiptusest.

Kiri on see, mis jääb

Egiptuses on tehtud tegusid, mis väljuvad kõige kujuteldava raamidest. Mõelgem kas või nende kirjale ja püüule kõike üles kirjutada; nende templitele ning soovile ülistada oma jumalaid ja ühtlasi iseennast; nende matmispaikadele, täis kulda, hõbedat ja kõike eluks vajalikku, ning tahtmisele minna ka teispoolsusesse tugevaima ja võitmatuna.

Kui Ali Baba ja tema neljakümne kaasvõitleja amet olnuks vähem populaarne, oleks kogu Egiptus praegu suur hauakamber, muuseum või sfinkside hoiuplats.

Sisenen Ramses III hauakambrisse. Pikk maa-alune käik, kõrvalruumid. Mind ei huvita, kas seal on muumia või kuldehted. Vaatan üksisilmi seinu ja lagesid täitvaid kirja- ja joonistuste tahvleid.

Suured ja väikesed vaaraod on jätnud Kuningate orgu maha arvutu hulga lugemikke, imeliste ja seniajani püsivate värvidega kunstialbumeid, toitu ja tarbeesemeid. Ei mingit hauakambri- või matusetunnet. Iga hieroglüüf räägib elust siin- ja sealpool. Sümbolite keel kõneleb rohkem, kui oleks jõutud kirja panna. Tõeliselt professionaalne giid Virve annab sellele seletuse ja tähenduse.

Kõik tundub realistlik ja värske, just nagu oleks seda tehtud kõigest mõni inimpõlv tagasi.

Kes mäletab meid?

Egüptoloogidel on lugemist ja lahtimõtestamist kümneteks aastateks, kui mitte sajanditeks. Mina aga mõtlen muule.

Millised on meie templid, kirjatahvlid, sfinksid ja obeliskid 3000 aasta pärast? Kas keegi teab, et kunagi olid Päts, Meri, Kross ja Vabadussõda, nagu oli vaid tänu oma hauakambrile kuulsaks saanud, võimu esimesi võrseid maitsnud rikkur Tutanhamon? Võib väita, et väikeses Eestis pole maailmakuulsusi, keda püramiidides jäädvustada.

Egiptuse valitsejad, väejuhid ja preestrid on praegu sedavõrd kuulsad, kuivõrd hästi ja varjatult suutsid nad end teispoolsusele üle anda ning varjata. Vanal ajal tunti neid hästi üksnes oma suhteliselt suletud kodumaal. Hauakambreisse peidetuna tekkis neil kaks võimalust: Ali Baba saab kulla ja vaarao kaotab nime või vastupidi.

Kõige väärtuslikuma, kirjad seintel, jätsid aga röövlid alati alles. Mis see kõik tänapäeval maksaks? Kindlasti mitu kulla hinda. Aga Kairo muuseumis vaadatakse ikka kulda. Püüan seda mõista.

Teen siivutu mõttemaalingu. Oletame, et meie ajakirjanduse üksikeksemplaride päevakaal on 25 kilo. 3000 aasta kohta tuleb 20 miljonit kilo ehk 20 000 tonni. Kuidas säilitada sellest vippide elust midagi märkimisväärset ja vaadatavat? Seda olukorras, kus ilma ühegi kirjata vabadussammast tuleb rajada läbi vastuolude tihniku.

Kolmest tuhandest on saanud kolmkümmend

Näen, kuidas on peaaegu kadunud magnetofonid. Fotod, digipildid ja helid rändavad elektroonilisse tühjusse. Keegi ei tea, kui kaua ja kuidas hoida filme ja DVD-sid.

Kolm tuhat aastat on taandumas kolmekümneks. Arvuti, mis teeb lühiajaliselt imesid, on kolmekümne aasta pärast nii palju muutunud, et senised failid on kõik kuhugi kadunud. Tootmise tuhin ületab sada korda säilitamise tuulekese.

Pöördume tagasi Egiptusesse. Viimase kolmekümne aasta vaimuvara arvutites ja trükisõnas ei küsi keegi. Vaadatakse templeid, püramiide, beduiine ja politseid. Mis jääb meil üle?

Kas anname poliitikute ja kultuuriinimeste käsutusse ainsad kindlad nimesäilitamise kohad: Taevaskoja seinad ning Helme, Piusa ja Karksi koopad. Mõnisada aastat seisaksid seal Savisaare ja Laari nimi, sihtigu nad teineteist kui palju tahavad. Kas seegi aitab? Kas üldse on vaja 3000 aasta pärast mäletada eilset päeva?

Kultuurrahvad teevad ennast tuntuks mineviku kaudu. Üksnes olevikuga ära ei ela. Veel vähem tulevikuga, mille tõsiväärtustamiseks tuleb see pöörata sügavale minevikku.

Kairo muuseumis käib 50 000 inimest päevas. Nii kantakse info kivitahvlitelt kõikidesse maailma nurkadesse, makstes selle eest priskelt peale. Mida meile selle raha eest räägitakse? Julmast valitsemisest, orjastamisest ja muust säärasest. Küllap oli ka häid valitsejaid, kuid enamik neist loovutas oma pea kannatamatult järjekorras ootavaile järglastele.

Ja ikkagi 50 000 külastajat päevas, rohkem kui üheski teises maailma muuseumis.

Egiptus on kõige rahulikum araabia maa, kuid siiski rahutu. Ajalugu on silmaga nähtav ja käega katsutav. Seda kaitseb maailma suurim turismipolitsei — kaks automaaturit ühes kohas korraga. Sellest turvalisemat paika ei saa olla.

KES MA OLEN

Lühivastus: tavaline maapoiss.
Pikem vastus: unistaja, läbematu, väljamõtleja.
Pikk vastus: luuletus tädi Katast.

Mu esä sõsar tädi Kata.
Ma suvitsi, ei varja,
kolhuusi lätsi sundimette
ta manu lambakarja.

Kust võtse tarkuse, et öelde,
ku kaesi pilvesõudu:
«Lats tahass kikke esi mõelde,
siis pääke kogus jõudu.»

Nii põllu pääl ja lakan vargsi
ma muinasjutte vuulsi
mu esä-esätalust Karksis
ku linnupesäst uulsi.

Tää, Kata miut es talitse,
ka sis, ku kogu ilmä
ma, jala taivan, valitse,
laes luusman mul kaits silmä.