Vilistlased meenutavad heldimusega kunagist direktorit Theodor Koiki

Theodor Koiki meenutab kunstnik Lilian Härma 1997. aastal valminud portree. Foto: Elmo Riig

Praegu Viljandi maagümnaasiumi nime all tuntud kooli pikaaegne juht Theodor Koik oli mitmekülgne ja põhimõttekindel mees.

2. jaanuaril 1888 sündis Türi alevis luteri kiriku köstri ja orelimängija Mihkel Koigi peres neljanda lapsena poeg, kes sai nimeks Theodor-Rudolf. Mihkel Koik oli ka kihelkonnakooli õpetaja — range, aga õiglane. Temal ja abikaasal Maril oli kuus last: neli tütart ja kaks poega.

Türilt Peterburi

Paraku suri pereisa varakult, 1893. aastal, mil lapsed olid veel väikesed, ning pere jäi mõningal määral kitsikusse. Seda aitasid jõudumööda leevendada Theodori onud Peeter, Jüri, Tõnis, Taavet ja Ado ning vanatädi Liisa Kodres. Nõnda sai Theodor soovi kohaselt koolis käia.

Ta lõpetas kohaliku kihelkonnakooli aastal 1900 ning jätkas hiljem õpinguid Tallinnas: algul linnakoolis ja seejärel Peetri Reaalgümnaasiumis. Õppimise ajal andis ta järeleaitamistunde, et majanduslikult paremini hakkama saada. Sooritanud siis veel ladina keele täienduseksami, astus ta 1909. aastal Jurjevi Keiserlikku Ülikooli matemaatikat õppima.

Järgmisel aastal läks ta üle Peterburi ülikooli, kus õppimine näis olevat soodsam. Vaatamata agarale osavõtule sealsest eesti seltskonnaelust, jõudis ta raudse tahte ja visaduse varal «ülikooli täieliku kursuse läbikuulamise» tunnistuseni juba 1912. aastal.

Tallinnas võttis Theodor Koik osa õpilaste kirjanduslikest referaadi- ja diskussiooniõhtutest ning karskusringi tööst. Sealt pärines tema karskuseaate järgimine, mis oli eeskujuks ka õpilastele. Peterburi-päevil osales ta samuti kirjanduslikel ja lauluüritustel ning abistas koos Artur Wallneri, Aleksander Weidermanni, Ferdinand Petersoni, Gustav Gromeli ning Natalie ja Rudolf Wallneriga eesti üliõpilasi ja noorkunstnikke.

Asjatundlik lugeja tabab sellest nimestikust teatava poliitilise värvingu. Jah, Theodor Koik jagas sotsiaaldemokraatlikke ideesid ja kuulus aastatel 1917—1919 sotsiaalrevolutsionääride erakonda. Ent juba mõnepäevase Asutavas Kogus istumise järel loobus ta poolteiseks aastakümneks igasugusest poliitilisest tegevusest. Alles 1930. aastate keskel astus ta Isamaaliitu.

Viljandisse õpetajaks

Sügisel 1913 valiti Theodor Koik Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Progümnaasiumi matemaatika ja loodusloo õpetajaks. Seda ametit pidas ta 1918. aasta sügiseni. 1915. aastal laienes kool gümnaasiumiks ning selle esimene lend lõpetas 1920. aasta juunis. 1916. lõpetas Koik matemaatikuna Tartu ülikooli.

1917. aasta septembris sõlmis Theodor Koik abielu Minna Kuusega, kes pärines Valgast ja oli samuti kooliõpetaja. 1921. aastal sündis tütar Juta-Virgu ja kolm aastat hiljem poeg Nurmi-Eerik.

1917. aasta juulist kuni enamlaste võimuletulekuni oli Theodor Koik Viljandi linnavalitsuse sekretär. Kui 1918. aastal tulid sakslased, vallandas uus võim ta koos abikaasaga õpetajaametist — ilmselt polnud nad kohalike sakslaste silmis sümpaatsed.

Sama aasta detsembris valiti Theodor Koik Viljandi maakonna haridusosakonna juhatajaks, kellena ta tegi suure töö täiel määral eestikeelsele haridusele üleminekul Viljandimaa koolides. Järgmise aasta sügisel sai temast aga Viljandi Eesti Haridusseltsi Poeglaste Reaalgümnaasiumi juhataja.

Kui maagümnaasiumi maja vabanes sõjaväe laatsareti ülesandeist, viidi kool haridusseltsi majast Uueveski tee algusesse. Aastaid mitme riigi väeosade kasutada olnud ruumid tuli sama hästi kui uuesti sisustada. Nii et direktor pidi nägema ränka vaeva, et hankida kõik vajalik koolipinkidest teleskoobini.

Theodor Koigi lemmikaine oli astronoomia, mida ta ei õpetanud tähtkujude ja lihtsa taevamudeli tundmise tasemel, vaid kosmograafiana, mis nõuab ju ka sfäärilise stereomeetria peensustesse tungimist. Tema põhiaine oli siiski matemaatika, milles ta rikastas eesti õppekirjandust kolme keskkooliõpikuga.

1920. aastal sai kooli nimeks Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasium. See nimi ja sama direktor püsisid tervelt 20 aastat. Esimene gümnaasiumilend väljus punastest tellistest koolihoone uksest 1921. aasta kevadel.

Theodor Koik oli ühtlasi samas majas paikneva Viljandi Progümnaasiumi ja Viljandi Kaubandus-(kommerts-)keskkooli direktor. Juunis 1940 saatis ta ellu maagümnaasiumi viimase iseseisvusaegse, 19. lennu 24 noormeest. Direktor Koigi allkirja kandis selle kahe aastakümne kestel kokku 730 lõputunnistust.

Konfliktid põhimõtete pärast

Theodor Koigi elu valdas vastutustunne talle usaldatud kooli akadeemilise standardi, väljapaistva distsipliini ja rahvusliku meelsuse eest. Tal oli viis tähtsat põhimõtet: ausus, õiglus, karskus, sõnapidamine ja lubaduste täitmine. Suitsetamine oli koolis (ka õpetajate toas) rangelt keelatud.

Oma printsipiaalsete vaadete tõttu sattus Theodor Koik sageli konflikti nii tema põhimõtetest mitte hoolivate poiste kui nende vanematega. Need, kes maagümnaasiumi tollal läbi tegid, meenutavad seniajani tänu ja heldimusega Vana Kõva ja kooli, kust nad ellu minnes said kaasa tugeva haridusliku ja ilmavaatelise aluse. Paraku jääb neid praegu ammu halli pead kandvaid mehi üha vähemaks.

Kooliväliselt juhendas Theodor Koik Viljandimaa noorkotkaste malevat. Ta soosis õpilassporti, lasi kooli pargis välja arendada mitmekülgse spordiväljaku ja hoolitses, et talvel töötaks seal avalik liuväli. Kooli õuele rajati tenniseväljak, kus ka direktor mängimas käis. Peale selle tegi ta pikki jalutuskäike ja mängis hästi malet.

1928. aastal juhatas ta koolipoisse Uueveski männiku istutamisel. Sellest võtsid linnapea August Maramaa algatusel osa teistegi koolide õpilased.

Tervisega Theodor Koik paraku ei hiilanud: ta oli aldis külmetushaigustele ja mandlipõletikule ning viimasel elukümnendil andis ka süda tunda.

Koik oli bibliofiil ja kasutas enamiku õhtuid lugemiseks.

Uuralite taga

Esimesel «punasel» sügisel nimetati kool ümber Viljandi 2. Keskkooliks ja direktor Theodor Koik saadeti juhatama Paide keskkooli, kust tema asemele Viljandisse tuli Anton Härma. Paides oli Koik pidevalt «sihikul» ja 1941. aasta 14. juuni varahommikul koputatigi tema uksele. Imekombel ei pandud autole kogu perekonda, piirduti vaid temaga.

Koigi edasist elukäiku, vähem kui viit kuud, teame pastor August Arumäe mälestuste põhjal.

21. juunil jõudis ta Harkovi oblastisse. Sealt saadeti ta pealetungivate Saksa vägede käest «päästmiseks» viie päeva pärast edasi Uuralite taha ja 5. juulil oli ta Sverdlovski oblasti Serovi rajooni Sosva Kaldalaagris, mis paikneb Tallinnaga peaaegu samal geograafilisel laiusel. Koik kui kehalt kõhetu mees määrati kergematele töödele.

Augustis saadeti viissada meest kahe laiuskraadi võrra põhja pool olevasse Ülem-Lozvasse, kus kogu septembri lõpu tehti välilaagris heina. Seal kukkus Koik vette, nii et põhilaagrisse naasis ta haigena.

Oktoobri lõpupäeval tehti järjekordne läbiotsimine, mille ajal koos teistega õue peal lõdisenud Koigil oli juba ilmne kopsupõletik.

4. novembril oli Theodor Koik koos kuue saatusekaaslasega viidud juba kuuri alla, kus pastor Arumäe pidas ühise matusetalituse. Maeti puusärgita, ühte hauda pandi mitu meest, igal puulaast registreerimisnumbriga rinnal. Hauale asetati kepi otsa sama number. 1990. aastal pandi Theodor Koigile ja tema abikaasale Koigi vanemate hauaplatsil Türi kalmistul mälestuskivi.

Nii lõppes Theodor Koigi maine tee umbes kahe tuhande kilomeetri kaugusel kodupaigast. Ta nägi ilmavalgust 53 aastat 10 kuud ja 2 päeva. Perekond sai tema surmast vaid umbmäärase teate.

Mulle ja mu klassivendadele Viljandi 2. Keskkoolis oli Theodor Koik nime ja hüüdnime pidi teada, ent vähesed olid teda näinud.

Tema käe all töötanud ja tema joont jätkanud eestiaegseid õpetajaid oli meie koolis 1940. aastatel veel poole tosina ringis.

Jääme neile teadmiste ja ellusuhtumise õpetamise eest alatiseks tänulikuks.

THEODOR KOIK

Kunagist koolidirektorit mäletatakse tasakaaluka mehena.

• Theodor Koik oli keskmist kasvu kõhnapoolne mees. Tänaval, koolis ja seltskonnas oli ta alati tipp-topp ülikonnas, valge päevasärgi ja lipsuga. Enamasti käis ta ka kaabuga. Ilmselt oli ta lühinägelik ja kandis näpitsprille.
• Oma alluvaid, õpetajaid, õpilasi ja kooliteenijaid, kõnetas Koik rahulikult, selgesõnaliselt ja häält tõstmata. Klassitahvlil nõudis ta korda ja puhtust ning näitas selles ise eeskuju.
• Tal oli erakordne nägemismälu ja koerustükkidega ei maksnud õpilastel tema silma alla sattuda.

Allikas: Olav Renno