Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LUGEDES EELMISE reede «Sakalast» Viljandi linnavalitsuse liikme Tauno Tuula sõnavõttu heakorra teemadel ning mõeldes linnas sel aastal aset leidnud arengutele, tekkis mul küsimus: kellele Viljandi on?
Olen kindel, et nii linna juhid kui selle kodanikud väidavad, et Viljandi on viljandlastele. Nõnda on ka igati õiglane väita. Ometi jääb mulje, et linnavalitsus tüürib üha rohkem omasoodu ning linnakodanikud ei saa aru, miks asjad on nõnda, nagu need on.
Demokraatia annab võimaluse kaasa rääkida nii rahvaesindajatel kui linnakodanikel. Paraku jääb mulje, et Viljandis on tavalistel inimestel üha vähem sõnaõigust. Kui Andres Nuut julges tõstatada kohusterritooriumi puudutava probleemistiku, reageeris Tauno Tuula otsustavalt ning piltlikult öeldes virutas küsijale piitsaga vastu näppe.
Kas selline tõrjuv «vastutulelikkus» ongi Viljandi linnavalitsuse ametlik suhtlemisstiil? Või on siin tegemist vaid ühe juhusliku emotsionaalse seisukohavõtuga?
MINGEM TAGASI linnamajandusameti juhataja Priit Vihuri 5. detsembril ilmunud ajaleheartikli juurde, mis tõstatas kinnistute kohusterritooriumi teema.
Linn paneb kinnistuomanikele kohustuse hooldada tema omandit ning seda, kes nõuet ei täida, karistab ta trahviga. Samas kutsub Vihuri kaaslinlasi üles hoolivusele. Eelnimetatud sunni ja karistuse põhimõte viitab aga sellele, et linn ei suvatse oma elanikesse eriti hoolivalt suhtuda.
Mõistan küll ametnike muret ohtlike ja libedate teede pärast, kuid arusaamatuks jäävad nende suhtumine ja kõnetoon. Saab ju ka teisiti!
Rääkida sellest, et mujal on kord karmim, pole päris kohane. Kindlasti on maailmas paiku, kus seadused on ka leebemad. Mina ootan linnavalitsuselt, et linnakodanike tõstatatud teemad võetaks päevakorda ja arutataks põhjalikult läbi. Tõrjuv suhtumine jätab mulje, et tavainimesel ei olegi võimalust kodulinna elus kaasa rääkida.
KONFLIKTIDE lahendamisel on mitu tõhusat meetodit.
Üks võimalus on kirurgiline vahelesegamine: me lõikame mädapaise välja ja kõrvaldame selle. Linn võiks endalt küsida, kas mädapaise on kodaniku lahendamata probleem või kodanik oma probleemiga. Praegusel juhul jääb mulje, et kodanik oma probleemiga.
Teine viis on aeganõudvam: haigus tuleb korralikult välja ravida. Ehk siis teha selgeks probleemi olemus ning leida tasakaalukas lahendus, mis sobib nii linnavalitsusele kui kodanikule.
Teisisõnu: tuleb pidada dialoogi. Seda meetodit rakendatakse töösuhetes, pedagoogikas ja poliitikas ning iseenesest on see lihtne: on tarvis rääkida, kuulata ning vajaduse korral informeerida või juhendada.
Dialoogi väärtus seisneb selle demokraatlikkuses ning ka sotsiaalses õigluses: kõik soovijad saavad kaasa rääkida ning kõigi vajadustega arvestatakse.
Nii et rääkigem inimesega!