Uued lasteaiad tulekul

Riigikogus läbis esimese lugemise valitsuserakondade algatatud eelnõu, mis jõustumise korral parandab tuhandete Eesti perede elu. Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus annab aluse riikliku programmi «Igale lapsele lasteaiakoht» käivitamisele.

Tahan «Sakala» lugejatega jagada oma heameelt selle üle, et otsus võtta ette programm, mida Reformierakond valijaile kevadel lubas, jõudis koalitsioonileppesse ning vajalik eelnõu tuli menetlusse hea tempoga.

Kui me oleme mures nigela iibe pärast, mis viimaste aastate märkimisväärsele sündimuse tõusule vaatamata on miinuses, on parim, mida riik teha saab, välja selgitada, mis sündide vähesust põhjustab, ja sellele reageerida.

ÜKS ENAM esile toodud põhjusi on pere majandusliku olukorra pingestumine uue pereliikme sünni järel: kulud kasvavad, aga palgatulud vähenevad. Selle teadmise pinnalt kehtestasime vanemahüvitise.

Nüüdseks on riigi võimalused nii palju kasvanud, et võimalikuks sai vanemahüvitise makseperioodi pikendamine. Lisaks tugevdame perede ühtekuuluvustunnet sellega, et on iga pere otsustada, kas hüvitise toel jääb sünnituspuhkuse lõppedes lapsega koju ema või isa.

MAJANDUSLIKE kaalutlustega vähemalt samaväärne põhjus enne kaua kõhelda, kui anda järele loomulikule soovile järeltulijaid saada, on lastehoiuvõimaluste vähesus. Kui Nõmmel hakati registreerima avaldusi esimesse taasiseseisvumise järel ehitatavasse lasteaeda koha saamiseks, ummistasid soovijad tänava juba enne koitu ja suurem osa neist pidi tühjalt tagasi minema.

Kogu Eestit hõlmavat pilti lasteaedade kohta polnudki kuigi lihtne kokku saada, aga nüüd, kui sellega on valmis jõutud, on selgunud, et paljud omavalitsused ei taga oma elanikele piisavalt lastehoiuvõimalusi, kuigi seadus seda neilt nõuab. Perede seisukohast vaadatuna on ükskõik, kas seda tehakse võimetusest või tahtmatusest.

RAHVUSVAHELISTE uuringute järgi on eestlased Euroopa rahvaste hulgas ühed vähesed, kelle puhul sündide vähesust ei tingi niivõrd mentaliteet (nii mõnegi teise rahva seas deklareeritakse palju põhimõttelist soovimatust kestvaks paarissuhteks ja laste saamiseks) kui oma praktiliste võimaluste läbikaalumine. Mentaliteedi poolest siin pigem tehtaks kui välditaks lapsi.

Uue programmiga astub riik radikaalse sammu, et absurdsest olukorrast ruttu üle saada. Peredele ulatatakse omavalitsuste kaudu abikäsi. Luuakse riigieelarvest toetuse eraldamise kord omavalitsuse koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks, nende õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgarahaks tingimusel, et omavalitsus lisab sellele omaosaluse.

Järgmise aasta riigieelarve kavas on programmi elluviimiseks mõeldud 300 miljonit krooni. Samasugune summa peaks selleks otstarbeks minema 2009. aastal ning 2010. ja 2011. aastal on selleks 400 miljonit krooni.

VABANEMINE KÕIKI tüüdanud murest pole ainus, mis sel puhul rõõmu teeb. Hea on ka see, et omavalitsused saavad tugeva motiivi oma eelistused läbi kaaluda, inimeste ootusi paremini tundma õppida ja võib-olla ka naabritega ühistegevust korraldada.

Samuti on eelnõu kiire valmimine märk poliitika tegemise efektiivsemaks muutumisest olulistes küsimustes. Mäletan liigagi palju juhtumeid, kus vajalikud algatused parlamendikoosseisu ja valitsuse vahetumisel sinnapaika jäid.

Töö lastehoiuvaegusest ülesaamise nimel algas samal ajal vanemahüvitise jõustumisega ja ma pidin hinge kinni hoidma, et protsess valimistega ei katkeks. Ei katkenud. See annab põhjuse rääkida pere- ja iibepoliitika järjepidevusest.