Abja mõisa soisele äärealale enam kui sajand tagasi ehitatud raudtee ja selle ristumiskoht meelitasid sinna kümne aastaga elama üle tuhande inimese. Raudtee andis tööd ja arendas ümbruskonna majanduskliimat. Kasvavas asumis leidus tegevust kõigile, kel jätkus töötahet.
Inimesed uskusid homsesse
Edumeelsed mehed ja naised asutasid seal laenu- ja hoiuühisuse ning haridusseltsi. Muuseumis talletatud piltidelt ja dokumentidelt näeme, et Mõisaküla oli omal ajal üks jõukamaid Eesti väikelinnu. Kohapeal ei puudunud isegi kohus, advokatuur, notar ja tolliamet.
Linna uusasukad uskusid homsesse. Tekkisid kogudused, rajati surnuaed ja hakati kirikuid ehitama. Siia oli tuldud, et jääda.
Teise maailmasõja keeris muutis Mõisakülas nii mõndagi. 1944. aasta lahingutegevus hävitas enamiku tööstusrajatisi- ja elamuid. Hävis ka jaamahoone.
Uue korra tingimustes taastati depoo ja rajati masinatehas, aga raudtee kuldsed ajad hakkasid paraku lõpule jõudma.
Kitsarööpmeline raudtee likvideeriti, rongiga enam Viljandisse sõita ei saanud. Kaheksakümnendal aastal valminud laiarööpmeline viis Lätimaale, kuid uuel raudteel kestis liiklus vaevalt kümmekond aastat: lõunanaabrid olevat sealpool piiri rööpad üles võtnud.
Reisirongiga sai Pärnust Mõisakülla veel 1990. aastate keskel ja viimased kaubarongid sõitsid sellel lõigul 2000. aasta algul.
Jumal on kõrgel ja keiser kaugel
Kummalgi enne suurt ilmasõda rajatud kirikul pole õnne olnud: üks hävis tulekahjus, uut hoonet ei ole ehitatud. Teise kiriku uks sulgus samal ajal, kui lahkusid viimased rongid. Enam ei helise Mõisakülas kirikukellad ega kaigu vedurivile.
4. oktoobril Narvas peetud väljasõiduistungil nõustus Eesti Vabariigi valitsus majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi ettepanekuga arvata Pärnu—Mõisaküla raudteelõik avalike raudteede hulgast välja. Edelaraudteel lubati viia 142. ja 191. kilomeetri vahelisel lõigul olevad relsid sinna, kus ta neid rohkem vajab. Otsus on tehtud.
Jalutasin paari nädala eest piki raudteed läbi linna. Rööbaste vahel ja perroonidel kasvav rohi oli hilissügiseselt hõre ning kolletunud. Jaama vastas asuvad kunagist hiilgust meenutavad raudteekasarmud olid mähkunud pehmesse uduloori.
Rööbaste vahel
Paar päeva hiljem hakkab koltunud sügisevärvidele langema esimesi räitsmeid. Ootamatult okstele sadanud lumest piiluvad oma punaste ja kollaste põskedega välja noppimata õunad.
Halle ja poriseid kujasid ning tänavaid kattev valge vaip reedab, kui vähe siin inimesi on. Kasarmute vahelt viib relsside poole vaid kaks kitsukest jäljerada.
Neis majades elati
Raudteeäärsed hooned on otsekui välja surnud. Elumajade juurest kostab koerte haukumist, aga depoo ja tehase poolel valitseb hauavaikus.
Uudishimulikuna astusin avatud uksest sisse tühjana seisvasse kasarmusse. Tühjas majas kolaja leiab põrandalt märke kunagiste elanike kohta. Naise peoking, taldrikukillud, viiskümmend aastat tagasi ilmunud ajakiri, katkised mänguasjad ja mahajäänud mööblitükid kõnelevad, et neis majades elati, armastati, tunti rõõmu ja muret.
Akna taga kindla plaani järgi sõitvad rongid olid kunagi kella eest, kuulutades nii tööpäeva algust kui isa kojutulekut. Rongi enam pole ja lapsedki on läinud.
Selle maja köökides enam süüa ei tehta, tagatoas raamatut ei loeta. Postkast trepikoja seinal on tühi. Ammu pole postiljon sinna värsket ajalehte ega pühadekaarti toonud.
Siia enam ei tooda
Siia enam ei tooda, siit viiakse. Taaskasutamiseks sobiva raua ja klaasi on majanduslikult mõtlev inimene juba ära viinud. Oma järge ootab puitmaterjal, mis kõlbab millegi uue ehitamiseks või lihtsalt kütteks.
Mõisaküla sündis ja kasvas raudtee toel. Nüüd peab see linn ise hakkama saama.
Raudtee aeg Abja mõisa maadel on ümber saanud.