Suri kirjanik ja kunstnik Siim Kärner

Siim Kärner Foto: Elmo Riig

UUS: Ööl vastu pühapäeva suri luuletaja, prosaist ja kunstnik Siim Kärner.

1945. aasta 8. juunil Viljandimaal Tuhalaane vallas Morna külas sündinud Siim Kärner töötas Viljandis dekoraatorina, transporditöötajana ja viimistlejana.

Ta võttis 1964. aastast osa Viljandi kultuurimaja kunstiringist ja 1977. aastast juhtis seda. Oma töid näitas ta paljudel kunstinäitustel.

Kirjarahvas teab teda kui emakeelepäeva korraldajat. Siim Kärner oli kirjanike liidu liige, tema tekste on ilmunud «Loomingus», mille veergudele igamees ei pääse.

Tema esimene kirjanduslik trükiproov ilmus 1964. aastal ajakirjas „Noorus“. 1979. aastal välja tulnud esimene luulekogu „Unekaste“ esitab lühivormilist looduslüürikat, sealhulgas rohkesti haikusid. Publitsistikavõistlusel ergutusauhinna saanud brošüür „Neljapäeva õhtul kell kuus“ jutustab Viljandi isetegevuslike kunstnike tööst.

2002. aastal ilmus Siim Kärneri koostatud „Eesti murdeluule antoloogia“, mis on selles valdkonnas tõsiseltvõetav kogumik.

Tänavu maikuus tuli välja Siim Kärneri koostatud eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…“. 288 lehekülje paksuses kogumikus on haikusid 83 autorilt. Paljud neist on tuntud kogu Eestis, nende hulgas on Juhan Viiding, Viivi Luik, Henn-Kaarel Hellat, Mart Raud, Ellen Niit, Lembit Küüts ja Mats Traat.

Viimati ilmus Siim Kärnerilt pilkupüüdva kaanega lasteraamat «Sohvi». See on vaimukas ja põnev südantsoojendavalt õnneliku lõpuga jutuke siniselt helendavast kassist, täis mõnusaid sõnamänge.

Siim Kärneri abil oli kaante vahele saamas kunstnik Paul Kondase monograafia.

Ühes hiljuti „Sakalas“ ilmunud intervjuus vastas Siim Kärner küsimusele, miks on murdes parem kirjutada kui kirjakeeles, nõnda: „Murre teeb keele pehmeks ja soojaks. Paljusid asju ei saagi teisiti väljendada kui murdes ja paljud asjad, mis on kirjakeeles, ei tule murdes välja. Mulle on murre vist omasem kui kirjakeel, igatahes tundub nii.“

Palvele öelda mõni ilus mulgikeelne sõna vastas Siim Kärner: „Ikka need tähtsad sõnad emä ja esä. Ja minu ühe luulekogu pealkiri „Uibuainamuru“, mis tähendab kummelimuru.“