Suuri rahvaid ärritab, et vaba on ka väikene

Tosin aastat tagasi kirjutasin nii-öelda igavikulisel teemal «Suured ja väikesed». Viimasel ajal on teema «Suured ja väikesed liikmesriigid Euroopa Liidus» kogu Euroopat huvitanud.

Küsimus on seega praegugi aktuaalne ja arvan, et seda tuleb vaadelda nii religiooni, kultuuri kui tolerantsuse vaatevinklist.

Suurem sulim, vähem väetim

Kas aastatuhandeid mingu,

siis vast see haiget ei tee,

et suurte rahvaste kõrval

on vaba ka väikene.

Ei läinud aastatuhandeid. Ainult viis aastat pärast prohvetliku nägemuse autori Juhan Liivi surma oligi suure vene rahva kõrval vaba ka väike Eesti.

Kuigi ilmselt tegi see veel väga palju haiget: kuus aastat hiljem, 1. detsembril 1924 Leningradist juhitud anastamiskatse läks küll luhta, aga kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt, õigemini Hitleri-Stalini pakt (miks me ometi süüdlaste nimepidi nimetamisest mööda hiilime?) seadis viieteistkümne aasta pärast suure naabri heameele uuesti väikese naabri vabaduseunistusest kõrgemale.

See ühelegi nõndanimetatud suurvõimule ÜRO-s ilmselt haiget ei teinud. Vastupidi: Stalini mõjusfääri loovutati märksa suuremaid alasid, kui seda oli teinud Hitler. Ja nota bene: Hitler oli seda teinud ainult silmakirjaks, sest liitlaste käitumise (tõenäoliselt ka filosoofia) kohaselt polnud väikerahvad midagi muud kui žetoonid suurte eksklusiivklubi mängulaual.

Neile kõigile tegi ikka veel haiget teadmine, et suurte rahvaste kõrval on vaba ka väikene. Nii on see jäänud tänapäevani. Miks küll?

Juba tubli kaks tuhat aastat tagasi tõdes Iisraeli tarkust kokku võttev Ben Sira:

Kui rikas räägib, siis kõik on vait ja ülendavad ta sõnu pilvedeni;

kui kehv kõneleb, siis nad

ütlevad: Kes too on?

ja kui ta komistab, siis lükkavad nad ta koguni maha. (Si 13:24)

Maakeeli kõlaks viimane rida nõnda: nii kui vaene veidigi vääratab, lükkavad rikkad ta jalust minema.

Kvantitatiivne mõtteviis

Ben Sira ei imestaks sugugi, nähes, et meie päevil kaheksa suurena tuntud riigis valitseb kvantitatiivne mõtteviis — polnud ju temale midagi uut päikese all. Ega olegi. Ent vanade kirjade tundjaid pole palju.

Meie päevil räägitakse pigem majanduslikest argumentidest. Nendest lähtumist poleks tööstusriikide puhul imestadagi: enesest mõista on suurema hulga tootmine ökonoomsem kui väikese, hulgimüük tulutoovam kui jaekaubandus. Kuid see pole kaugeltki ainus ega peamine argument.

«Maailm on kahjuks niisugune, et õigusest ja õiglusest on vähe kasu, kui jõud on ebavõrdsed,» arvas toona ameeriklane Paul A. Goble, kellest olevat saanud tartlane.

Muidugi on väike väetim kui suur ja väikesel pole nii palju jõudu kui suurel. Ent kas nad on ebavõrdsed ka õiguse ja õigluse ees? Kas ei seisa põhjus pigem selles, et jõud on kiusatus, millele suured pole jõudnud vastu seista, ning sellepärast on nad pahe ümber nimetanud vooruseks? Jah, nende arvates on õigusest ja õiglusest vähe kasu.

Eestlased poleks erand

Soov kasvada kuulub inimese loomuse juurde, see on meie kutsumus. Seda on ka õiglus. Kuid vaevalt oskame ette kujutada, et õigluse teostamine võiks muutuda kiusatuseks, nagu on suurus ja vägevus. Soovist olla suur võib saada kinnisidee, suurushullustus ning siin peitubki üks väikerahvaste peamisi probleeme.

Eesti idanaaber pole endise Nõukogude Liidu suurushullustusest arvatavasti veel lahti saanud. Kas Euroopa Liit saab?

Igaüks möönab, et keegi ei tohiks teisele teha seda, mida ta ei soovi enesele juhtuvat. Samas kinnitab igapäevane kogemus, et suurem partner kaldub pahatihti õiguse tegemise asemel jõudu kasutama.

Erandeid tuleb ette, kuid põhiliselt kehtib reegel: suurem on sulim. See kehtib nii üksikisikute kui ühiskondade vahel. Võib-olla me arvame, et eestlased on erand. Aga kas ikka on? Kuidas käituksid eestlased, kui neid oleks sada miljonit?

Kas rahvusluses peitub hädaoht?

Eks alahinnata suurusekeskselt mõeldes («Võtke laialt ette! Mida rohkem, seda uhkem!») ka rahvaid, kes ei imponeeri arvukusega.

Selles suunas paneb oletusi tegema ühe teise autoriteetse ameeriklase, George Sorose mõttekäik: «Nõukogude süsteem esindas universaalset suletud ühiskonda, sest kommunism oli universaalne dogma. /.../ Nüüd peitub oht tõigas, et kunagisest universaalsest suletud ühiskonnast kujundatakse territoriaalselt eraldi seisvad suletud ühiskonnad, mis tuginevad etnilise natsionalismi ideoloogiale. Etnilisel natsionalismil rajanevas ühiskonnas vajatakse liikumapanevaks jõuks vaenlast. Kui vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda. Sellepärast ongi etniline natsionalism ohtlik — mitte üksnes kõnealustele maadele endile, vaid ka nende naabritele.»

Ilmselt näeb Soros rahvusluses hädaohtu, mille vastu on vaja võidelda.

Teatud juhtudel võib see tõsi olla, kuid eestlane ütleks õigusega: meid taheti ju hävitada just rahvusena! Ning siin sooviksime küllap, et Soros uuriks Leninit, kelle arvates tuli toetada väikerahvaste natsionalismi ning võidelda suurrahvaste, eriti vene natsionalismi vastu. Seda Lenini väidet tuleks postkaardile trükkida ja levitada meiegi päevil.

Elu on mitmekesisuses

Mida tähendab mõiste ethnic nationalism meile, eestlastele, ja mida ameeriklastele? Näib, et meile on see elulootus, neile aga surmaähvardus. Enne kui hakkame ameeriklastega mõtteid vahetama, tuleks tingimata definitsiooni asjus selgusele jõuda.

Suuruse- või arvukusekeskne mõtlemine on nakatanud ka eestlasi: oleme väikesed arvu poolest, aga olgem suured kultuuri poolest! Ent kuidas oleks, kui kasutaksime Juhan Liivi argumenti: «Ühesugusus surmab, elu on mitmekesisuses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses iga päev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?»

Siit leiaksime toetust ka meie päevil nii populaarsete roheliste hulgas. «Üleminek suurtootmisele XX sajandil põhjustas väikeste põldude liitmise, eraldiasuvate põllusiilude metsastumise... Maastiku üldpilt on muutunud vaesemaks... See vaesestab ka taimestikku ja loomastikku.»

Rahvustest rääkides tähendab see, et kui kaoksid eestlased (või ükskõik missugune muu rahvus), oleks maailm vaesem.

Ajalooliselt on taimede uurimise peamine ajend pikka aega olnud huvi nende raviomaduste vastu, nendivad ökoloogid. Veel on võimalik leida uusi inimkonnale kasulikke toimeaineid, peamiselt küll liigirikastes troopiliste vihmametsades. Vihmametsade laastamise üks tagajärg on, et suur osa liike sureb välja ja nende kasutamata ressursid lähevad sellega alatiseks kaotsi.

Saagem inimesteks!

Rahvaidki on välja suremas. Juhan Liivi «rohelisse keelde» tõlgitud argument, liigirikkuse säilitamine, võiks meie päevil veenvamalt kõlada kui filosoofiline mitmekesisuse toonitamine. Realistlikult mõeldes tohime ehk liigirikkuse esiletoomisest suuremat kasu oodata kui senisest kultuuriargumendist.

Oleme nüüd juba pikka aega oma kultuuripanusest rääkinud ning küllap meil on maailmale nii mõndagi pakkuda. Kuid kes ikkagi teab meist?

Ja mida tähendab «realistlikult mõeldes»?

Tänapäeval räägitakse tihti realismist. Realistlik vaatenurk tähendab aga tihti, et asjad jääva nõnda, nagu nad on. Tahetakse aina rohkem, suuremat ja kiiremat. Jah, citius, altius, fortius. Kes julgeks sellele põhimõttele vastu rääkida?

Nii et ülima tõenäosusega on suurem sulim ka homme ja väiksem väetim ülehommegi. Kuid elu seisneb mitmekesisuses. Kui meil õnnestuks seda maailma teadvusse tuua, oleksime võitnud tähtsa lahingu mitte ainult eestluse, mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma väetimate huvides.

Teile on öeldud: jäägem eestlasteks, saagem eurooplasteks. Aga mina ütlen: saagem inimesteks! Siis võime ka eestlasteks, kas või eurooplasteks hakata.

KES MA OLEN

Kes ma olen? Kotkajärve metsaülikooli audoktor, keda seal tutvustati nii: kindla elukohata, kirju minevikuga ja tumeda tulevikuga isik.

Sündinud olen Lalsis Kolga-Jaani kihelkonnas ja elanud kümnel maal, viimased kuus aastat Pirita kloostris.