/nginx/o/2013/10/04/2450817t1hc3a1.jpg)
Kui Kalju Uibo 1944. aasta septembris Viljandisse ajalehte toimetama jõudis, oli kaks numbrit sõjajärgset «Sakalat» juba ilmunud ja kolmas tegemisel.
KALJU UIBO: mul oli 1944. aasta sügisel valida, kas lähen Viljandisse «Sakala» toimetajaks või Kuramaale sõtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale ellujäämise võimaluse ootasid 22-aastast noormeest oma vanemate käidud rajad: tema vabadussõdalasest isa pärines Vana-Kariste kandist ja ema Tarvastust, sealt, kus Andres Rennit kirjutas laulu kuldsest kodukotusest.
Kõigepealt märkas vastne «Sakala» toimetaja aukohal seisvat lehe esimest aastakäiku, seinal rippuvat Jakobsoni pilti ja väljaande saksaaegse toimetaja Arnold Sepa kirju.
««Sakalas» ootas ees võimekas kollektiiv,» meenutas äsja 85. sünnipäeva tähistanud mees. «Nii Johannes kui Frieda Selg olid kogemustega töötegijad ja pealegi kirjanikud.»
Kalju Uibo tuletas meelde veel kunstnik Evald Reierit, kes tegutses tol ajal kirjamehena, oma sõjakaaslast Alfred Veiksaart ja korrektor Armilde Vanasööti. Põllumajanduslugusid oli kirjutanud Leo Koitmets ja linnaelu teemasid käsitlenud Albert Tomker.
Nende toel ja iseenda tarkuse väel elas ta sisse sellesse, kuidas üht ajalehte kokku pannakse. Tal endal oli mõningaid kirjutamise kogemusi koolipäevist — ühe töö eest oli ta isegi auhinna saanud.
«Maakonnalehtedes oli sõjajärgne elu suhteliselt leebe,» kirjeldas toonane «Sakala» toimetaja nõudmisi, millega puutusid kokku üleriigilised lehed.
«Parteikomitee sekretär Abori küsis, kas mul on muresid. Ütlesin, et võtaksin tööle ühe mehe, kuid ta on teeninud Saksa sõjaväes. Võta ikka, soovitas sekretär — peaasi, et oleks korralik inimene,» meenutas Kalju Uibo üht jutuajamist võimumehega.
Teisel kohtumisel oli juht küsinud, millal toimetaja parteisse astub — sellel ametikohal ei tohtivat parteituid olla. Ta kirjutaski avalduse, sest töö sobis. Ent vastuolu ühe teise, sadistlikult käituva võimumehega viis Kalju Uibo siiski tagasi Tallinna — kooli.
Juhtus nii tõsiseid kui lõbusaid lugusid
Ajakirjanikud on alati naljast, ka mustast huumorist lugu pidanud, kuid vahel läheb elu liiga tõsiseks. Kalju Uibo jutustas mõned meenunud seigad.
«Ühel hommikul teatas Johannes Selg, et Albert Tomker on surnud. Selle kinnituseks oli tal käes Rakvere morgi blanketil teade, et tuldagu surnukehale järele. Mees oli läinud kolmeks päevaks Rakverre ja polnud naasnud.
Võtsin toimetuse inimesed kokku ja teatasin kurva uudise. Asta Mägi, kellele Tomker oli tagajärjetult külge löönud, hakkas nutma, öeldes, et kadunu oli päris hea mees.
Käskisin raamatupidajal Aleksander Hüval auto muretseda ja Alfred Veiksaarel nekroloogi kirjutada. Veidi hiljem astus Juhan Teder, üks külg ees, minu kabinetti ja tunnistas kogeldes, et Tomker polegi surnud, ning palus rumala nalja pärast vabandust. Nad olid istunud eelmisel õhtul trükikojas viinaklaasi taga ja seal olid neile kätte juhtunud tühjad blanketid.
«Välja!» käratasin Tedrele, sest pidasin ennast häbistatuks.»
Teine lugu oli hoopis tõsisem.
«Istusin «Sakala» ilmumispäeva hommikul, kui leht oli juba trükitud, parajasti juuksuri juures. Juhan Teder tormas sisse ja ütles, et jama on lahti. Esiküljel oli võidupäeva puhul suur Stalini foto ning Stalini otsaees kumas haakrist. Teisel küljel avaldatud foto Saksa lippude hävitamisest Punasel väljakul oli nii tugeva trükiga, et haakristi kujutis tungis läbi paberi esiküljele ja just juhi näole. See tähendas kinniminekut!
Korjasime «Sakalad» kokku ja trükkisime uued, kuid osa jõudis siiski rahva kätte.»
Neli imelist pääsemist
Kalju Uibol olid enne Viljandisse tulekut seljataga õpingud Tallinna reaalkoolis ning kolm aastat sõda, kuhu ta oli mobilisatsiooniga sattunud.
Oli ilmne, et oma ilusas Pärnu kodus istudes oli talle vastumeelt mõtteid tagasi sõja-aastatesse viia ja noorusaja süngeid elamusi meenutada.
«See oli meile võõras sõda,» lausus ta. Eesti poisid olid seda tundnud igal sammul. Tal oli olnud koolist ja skauditegevusest oma kodumaa tunne veres.
Kalju Uibo viidi Saraatovi oblastisse. Eesti eluga harjunu pidi leppima halbade tingimustega ja kohanema vene keelega. Ning siis saabus päev, mil noored kamandati suurele platsile vandetõotust andma.
«Meie, eesti poisid, keeldusime allkirja andmast. Põhjendasime keeldumist sellega, et me ei saa tõotuse tekstist aru ja toit on vilets,» rääkis ta. «Julgeks tegi meid ka see, et lahingud käisid juba Moskva all.»
Seejärel oli tulnud eesti poistega juttu ajama lendurivormis eestlane, kes kõneles vene aktsendiga ja uuris, mis elu enne venelaste sissetulekut Eestis elati. Nad siis rääkisid ja muidugi kiitvalt. Ilmnes, et tegemist oli NKVD mehega. Viis poissi arreteeriti, Kalju Uibo nende hulgas.
Vangielu tähendas kõigepealt kohutavat nälga. Kui üks paki saanud venelane oli toonud eesti poistele ilusa jõululaulu eest kolm väikest kartulit, oli see olnud just nagu muinasjuturoog. Nad olid selleks ajaks neli kuud istunud, poolsada inimest kambris.
Jaanuaris viidi viis poolpaljast eestlast läbi tuisu püssimeeste vahel kohtumajja, kus neile mõisteti riigivastase propaganda eest kümme, Kalju Uibole kui kõige nooremale kaheksa aastat. Varsti haigestus neli eestlast kõhutõppe ja nad viidi vangla haiglasse, kus nad surid.
Haiglasse sattus ka Kalju Uibo ja küllap oleks ta kaaslastele järele läinud, kui üks õde poleks toonud piima ja teda riisipudruga toitnud. Vangist arst kirjutas ta välja kui lootusetu haige ning andis talle oma õe aadressi.
«See surmast pääsemine oli suur ime,» ütles Kalju Uibo.
Teinegi ime pärineb vanglaajast, kui tal varastati pea alt saapad ja tema omakorda näppas platnoide pealiku omad, sest jalavarjud olid elu küsimus. Mõlemad vargad jäid tabamata ja tema ellu, kuid siiski saabasteta.
Kolmas ime pärineb ajast, mil teda oli pärast kosumist taas mobiliseeritud. Ta koges Neveli lahingute süngust ning pihta sai temagi. Saksa snaipri tabamuse järel ärkas ta ööpäev hiljem, kui sanitaarrong teda Tšeljabinskisse viis.
Pärast tervenemist kutsuti Kalju Uibo Leningradi, et saata ta õpetamise järel diversandina Eestisse. Mineku kellaaegki oli teada, kuid lend jäi millegipärast ära. Hiljem kolmik kuulis, et sihikul olnud Karksi kandi metsavahimaja oli hävitatud ja metski maha lõigatud. Sealsamas oli paiknenud sakslaste üksus.
«Sõjasurmast pääsemise tõi «Sakala» toimetusse minek,» sõnas Kalju Uibo oma süngete meenutuste lõpetuseks.
Kirju elu
Oma pika tööelu kohta ütles kauaaegne kirjastuse juht, teatrikriitik, tõlkija ja raamatute koostaja, et tema kirjust elust pole õieti midagi kirjutada — otsigu ma kangelasi mujalt.
Töö kõrvalt ülikoolis vene filoloogiat õppima oli ta astunud sellepärast, et vene keel oli juba käes ja ta lootis, et õpingutest on kasu tõlketöös.
«Rahva Hääle» kultuurielu toimetamist ei jätnud Kalju Uibo vabal tahtel: tema vangisolek oli teatavaks saanud. Ta pidi jätma töö ja ta visati ka parteist välja. Alles keskkomitees viimase otsustamise ajal oli keegi büroo polkovnikust liige küsinud, kui vana ta vastuhaku päeval oli, ning pannud tema teo nooruse süüks.
Seepeale soovitati tal minna tööliste sekka ideoloogiliselt tervenema. Nii ta tünne ja vabriku seinalehte tegema sattuski, ent kirjutas endiselt retsensioone, kuni kutsuti ühel päeval teatriühingu konsultandiks.
Ka «Sirbi ja Vasara» toimetaja ametist ei lahkunud ta vabal tahtel, aga kunstikirjastuse juhtimine olnud talle meelepärane töö ning ta tegi seda 16 aastat.
«Raamatuid, mida tõlkisin või koostasin, on üksjagu — kes neid kõiki mäletab,» nentis Kalju Uibo ning soovitas võtta «Eesti teatri biograafilise leksikoni» ja sealt lugeda.
Siin see on: «Kirjutanud 1950. aastast alates teatriarvustusi, hooajaülevaateid ning lavastajate ja näitlejate portreid ning esinenud raadio- ja televisioonisaadetes. Toimetanud teatrialaseid raamatuid: K. Stanislavski «Eetika» (1952) ja «Näitleja töö endaga» (1966), N. Gortšakovi «Stanislavski näitejuhtimistunnid», A. Lunatšarski «Valitud artiklid» (1975) jt.»
Sellest loetelust puuduvad Kalju Uibo tõlgitud «Marco Polo», Francoise Girot’ «Elu Picassoga», John Clelandi jumalavallatu «Fanny Hill» ning veel mõni teos. Alles möödunud aastal ilmus tema koostatuna «Kivi kiljatas aknasse» — raamat Salme Ekbaumi luuleloomingust.
Elukäik
1941—1944 Vene sõjaväes, sealhulgas 14 kuud vangis
1944—1946 «Sakala» toimetaja
1946—1948 üleriigilises parteikoolis
1949—1951 «Rahva Hääle» kultuuriosakonna juhataja
1949—1957 õppis töö kõrvalt ülikoolis vene filoloogiat
1951—1952 kastitehase tööline
1953 teatriühingu konsultant
1954—1960 Eesti Raadio kirjandus- ja lastesaadete peatoimetaja
1960—1973 esteetika õppejõud
1967—1970 «Sirbi ja Vasara» toimetaja
1974—1990 kirjastuse Kunst peatoimetaja
Allikas: Kalju Uibo