Päevaintervjuu: Inspektor Guido Kapp on 30 aastat ametis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Keskkonnainspektsiooni vaneminspektoril Guido Kapil täitub täna ametis 30 aastat, asutusel, mille alluvuses ta on töötanud, on muutunud vaid nimi.

Vaneminspektor Guido Kapp, mis asutusse te esmalt tööle läksite?

1977. aastal hakkasin looduskaitsejaoskonna inspektorina tööle Viljandi metsamajandis. 1989. aastal sai mu ametinimetuseks looduskaitse riiklik inspektor ja tööandja oli Viljandi looduskaitsevalitsus. Pärast selle reorganiseerimist viidi mind üle maakonnavalitsuse keskkonnaametisse ja 1998. aastast töötan keskkonnainspektsioonis inspektorina, viimased kuus aastat vaneminspektorina.

Staaži poolest olen Viljandimaa looduskaitses kõige kauem töötanud inspektor.

Mis on teie töös kolmekümne aastaga muutunud?

Kõigepealt on tundmatuseni muutunud meie kasutuses olevad masinad. Arengut nagu ei usukski. Seitsmekümnendate aastate Vene masinad polnud töökindlad, mootorid töötasid nii, nagu ise arvasid. Ujuvvahendid olid aeglased, näiteks sõitsime järelevalvepaadiga Võrtsjärve vesikonda patrullima kaheks päevaks, varurõivad ja söök kaasas. Polnud sugugi kindel, kas mootor meid tagasi veab. Kui see vee peal üles ütles, tuli tagasi sõuda.

Jahireide tegin külgkorviga mootorrattal, mis oli tol ajal kõva sõna. Kaheksakümnendatel sain Võrtsjärve kalamajandi direktorilt vana Latvija mikrobussi, mida keevitasin ja sättisin, hiljem värviti ja putitati see Nuia koondises üle.

Esimene tõsine tööauto oli Niva. Jahil tegime järelevalvet ka pikap GAZ-iga, mis võttis palju bensiini, kuid see oli siis odav.

Praegu on minu käsutuses Nissani maastur ja Võrtsjärve vesikonnas 150 hobujõuga kaater Buster XXL. Teistel maakonna järvedel käime väiksema paadiga, mille saab järelkäruga kohale viia. Kui vaja, on meil võimalik kasutada kopteri abi.

Kas sellist tunnet pole olnud, et teeks ametiga lõpparve?

Kui vaatan aastate peale tagasi, siis töö pole kergete killast olnud, aga nurkaviskamise tunnet pole mul kunagi tekkinud. Õige mees ei otsi kergemat tööd. Inspektoriamet on huvitav, vaheldusrikas ja palju saab looduses olla. Jätkan oma ametis edaspidigi.

Teisalt tuleb ohverdada palju vaba aega: tööl peab olema ka öösiti ja nädalavahetustel. Ega kala- ja jahimehed ole väljas ju kella kaheksast viieni. Hoopis vastupidi: jahile või kala püüdma minnakse just siis, kui tööpäev või -nädal lõpeb.

Rääkige mõni naljakas lugu oma ametiajast.

Olime kord Võrtsjärve lõunaosas reidil. Suigatasin, kui järsku tundsin, et keegi raputab mind ja ütleb, et ei mahu minu autost mööda. Inspektori vormi nähes lausus mees, et pole midagi, nemad on ka kalakaitsjad ja sõidavad teist teed. Kontrollides nägin nende autos elektrilist kalapüügivahendit. Selgus, et mehed olid ise nii-öelda lõvikoopasse astunud.

Ja tõsisemad lood?

Kõige hullem aeg oli Vene korralt oma riigile üleminekul. Tekkis seadusvaakum ja mõni arvas, et võib kõike teha. Mulle sõideti lausa õue ja ähvardati, et kaua ma ei ela. Mõnikord tuli töös kaitseliitlased appi kutsuda.

Nõukogude ajal taheti mult korra relva ära võtta. Hoiatuslaskude peale tulid naabrid appi. Olen kohtunud ka südaööl relvis salaküttidega, kuid väga hulluks pole asi läinud.

Meie inspektoritel on relvad, kuid parim relv on hea suhtlemisoskus.

Milline on olukord praegu?

See on viimastel aastatel palju paremaks muutunud. Kala- ja jahimehed täidavad reegleid, jahikultuur on paranenud, inspektoreid ei ähvardata ega öelda halvasti, pigem peetakse meist lugu.

Muret teeb uue ajastuga kaasa tulnud rahaahnus — meile on tulnud teateid, et kala ja ulukilihaga tehakse musta äri. Suurt peavalu valmistavad ka röövpüügis kasutatavad odavad Hiina nakkevõrgud.

    Tagasi üles