Kunstipood ja antikvariaat tuleb päästa

24. OKTOOBRIL TV 3 eetris olnud saates «Kaua võib?» lõppes Viljandit häbistav lõik reporteri avaldatud lootusega, et president Toomas Hendrik Ilvese unistus Viljandist kui kultuuripealinnast saab kunagi siiski teoks. Saade kõneles Viljandi praeguste linnajuhtide kultuurivaenulikust tegevusest, mis on viinud kauaaegsete traditsioonidega antikvariaadi ja kunstipoe sulgemiseni kesklinnas.

Ka Kodune Viljandi loodab, et Viljandi jääb kultuurilinnaks, ning on jahmunud linnajuhtide küünilisest hoolimatusest nende kultuurisaarekeste suhtes, mis on paljudele meie kodulinna kaugemalt tulijatelegi juba ammu muutunud siinseteks meelispaikadeks.

HILJUTI ILMUS «Sakalas» linnavolikogu esimehe Tarmo Looduse paljasõnaline kahetsus, et poed kaovad. Seejuures ei saa märkimata jätta, et linnajuhid pole astunud ühtegi sammu selle nimel, et nii ei juhtuks. See on ilmekas näide nende puhtärilisest mõtlemisest. Kummaline on vaid, et ka Isamaa ja Res Publica Liit on omaks võtnud reformierakondliku mõtlemise, mille kohaselt kasiinol ja kunstipoel ei ole vahet.

Jah, telesaates esinenud keskerakondlasest abilinnapeal Rein Triisal on formaalselt õigus, et linn ei tohi äril ja äril vahet teha ning ühte eraettevõtet teisele eelistada. Kummaline oli ainult, et ta nägi Viljandi kunstnikel lasuvat süüd, et nende kunsti abil ei suudeta edukat ja kasiinodega konkureerida suutvat äri ülal pidada.

POLE VAJA majandusharidust, et mõista lihtsat tõsiasja: Viljandi-suuruses linnas pole piisavat turgu vanade raamatute ega kunstiga kauplemiseks. Isegi Tallinnas tegutseb vaid üks suur raamatuantikvariaat.

Kuid 20 000 elanikuga linnale käib majanduslikult ilmselgelt üle jõu ka alaliselt tegutsev repertuaariteater, nagu miljonilisele rahvale rahvusringhääling ja nüüdisaegne armee ning hulk teisi iseseisva riigi tunnuseid. Ometi on eesti rahvas just niisuguse tee valinud, mistõttu ei rutta valitsus Ugalat sulgema, vaid kavatseb hoopis eraldada raha teatrimaja põhjalikuks uuendamiseks.

SAMALAADSET poliitilist otsust ootaks ka Viljandi linnavalitsuselt. Kui leitakse, et antikvariaat ja kunstikauplus moodustavad enesestmõistetavalt olulise osa euroopalikust kultuurilinnast, tuleb leida tee nende säilitamiseks. Ehk teiste sõnadega: käiku peaksid minema need umbmäärased teised toetusskeemid, mida abilinnapea telesaates mainis, kuid millest keegi midagi ei tea.

Kui aga linnavalitsus leiab, et sääraseid asutusi pole Viljandisse vaja, tuleks see selgesti välja öelda (ja nii ajalukku minna!), mitte ajada udu ausast ärilisest konkurentsist.

Jutt ei käi ju lõppude lõpuks sellest, et linn peaks kunstipoele või raamatukauplusele peale maksma või neid ülal pidama. Ei, need äriettevõtted on seni ise hakkama saanud ja saaksid ka edaspidi, kuid neil pole ärilist jõudu konkureerida renditasu maksmises viina-, kulla- ja mobiiltelefoniäridega.

SEEGA PEAKS oma äripinnad kinnisvaraettevõtjaile maha müünud linna kohus olema leida kultuuripoliitiliselt tähtsatele asutustele uued, talle kuuluvad pinnad kesklinnas. Teine võimalus on mõjutada muude vahenditega kinnisvara omanikke, kes arvavad, et antikvariaadi ja kunstipoe väljatõstmine nende äriedule aluse paneb.

Linna kohus peab olema hoolt kanda sellegi eest, et kesklinnas asuva kinoga midagi sarnast ei juhtuks, sest asjad võivad ka selles majas hakata just sinnapoole kalduma.

Valimisliidu Kodune Viljandi fraktsioon linnavolikogus esitas linnapeale arupärimise ning soovib saada vastust järgmisele küsimusele: millist skeemi Rein Triisa telesaates kunstipoe ja antikvariaadi aitamiseks silmas pidas ning kuidas ja millal see rakendub?