Juhtkiri: Ei lähe libedalt

Eelmise aasta detsembris Männimäel valminud kunstjääväljak on üks nendest uusehitistest, millest Viljandi poliitikutele meeldib ikka ja jälle uhkustundega rääkida. Nad toovad seda heaks näiteks eraettevõtjate tänuväärsest algatusest ning heast koostööst omavalitsusega. Tasub meenutada, et Viljandi linnavolikogu nimetas vabariigi aastapäeva eel väljaku valmimise koguni 2006. aasta tähtsaimaks ja tänuväärseimaks teoks.

Rahuloluks on olnud tõepoolest põhjust, sest seda sorti spordirajatisse võiks 20 000 elanikuga maakonnakeskuses suhtuda kui iseenesestmõistetavasse objekti. Uisutamisest on eestlased alati lugu pidanud, kuid paraku pakub loodus selle ala harrastamiseks häid tingimusi liiga lühikest aega. Seepärast võiks pigem küsida, miks platsi juba aastaid varem ei rajatud ning miks neid mujal Eestis endist viisi napib.

Selles valguses teeb tänase «Sakala» esiküljeuudis pisut ärevaks. On selgeks saanud, et väljaku majandamine pole läinud kaugeltki nii libedalt, kui paraadkõnede põhjal võis järeldada. Ehkki kõik ettevõtmisega seotud mehed kinnitasid eile, et hokisõbrad ja uisutajad pääsevad tänavu sügisel jääle varem kui mullu, on endiselt õhus võimalus, et plats jääb rahamurede tõttu mõneks ajaks jõude seisma.

Viljandi linn pole kunstjääväljaku omanik ega seda haldava sihtasutuse liige. Küll aga lasub laiemas plaanis kohalikul võimul kohustus seista selle eest, et rajatis oleks võimalikult paljudele kättesaadav ning toimiks nii, nagu peab. Ehkki jõumeetodid selleks linnal puuduvad, peaks tal jaguma autoriteeti, et lepitada sasipuntrasse sattunud ettevõtjaid ning luua murede lahendamiseks võimalikult soodsaid tingimusi.

Tegelikult ei ole kooliõpilaste ja teiste linlaste silmis märkimisväärset tähtsust sellel, kellele jääväljak kuulub. Oluline on see, et inimesed saaksid seda mõistliku hinna eest kasutada ja koolid seal kehalise kasvatuse tunde teha.

    Tagasi üles