Üks lähiaja lummavamaid lasteraamatuid on Peeter Ilusa kuldkirjaline mõistujuttude ja -luuletuste kogu «Vesipapp ning puruvana», milles Maara Vindi illustratsioonid mitte üksnes ei toeta kirjanikku, vaid saavad omaette kunsti- ja vaatamisväärsuseks.
Raamatuarvustus: Põnev ja suurepäraselt illustreeritud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Maara Vindi puhul ikka, on pildid filigraansed, värvikad ja sisutihedad. Peeter Ilus ise ütleb, et raamatu raskuskese langebki piltidele.
Peeter Ilusa raamatutele («Lõbu ja himu», «Korjatud luuletusi», «Öö ja tee», «Mõned luuletused») pilku peale heites näeme, et kõik need on suurepäraselt illustreeritud ja huviväärsed pikki aastaid pärast ilmumistki. Kunst võimendab kirjandust ja kirjandus kunsti.
Une-eelsed lood ja laulud
Kõnealuses raamatus on muinasjutud «Väikese kirvemehe lell», «Tantsijatar Eha» ja «Vesipapp ning puruvana» ning lisaks kolm luuletust: «Une oma», Ott Arderile pühendatud «Mängult» ning «Vana ja Päka jõulusussid».
Eks need ühed une-eelsed lood ja laulud olegi: Mari näksis jutustusi,/ rüüpas muinasjuttu./ Pliidil lõhnas maiustusi,/ siis jäi tuli tuttu./ Akna taga juba Mati/ otsib une oma,/ lapse pääle laotab vati,/ unenäole ema.
Jutud on paraja pikkusega, nii et üheks õhtuks piisab ühest. Aga kindlasti tahavad lapsed neid kuulda korduvalt, nagu haaravate lugudega ikka on olnud.
Ma ei mõtlegi neid ümber jutustada. Nii kaob huvi väikeste kirvemeeste, vesipappide ja tantsijataride vastu ära. Ütlen vaid seda, et kõigis neis on vana aeg nii lähedale toodud, et see seguneb kenasti tänapäevaga. Pealegi pakuvad nad ka ettelugejale üht-teist, millest tal seni aimu ei olnud.
Äratundmisrõõmu viljandimaalastele
Viljandimaalased leiavad raamatust ka omakandi paiku: nimesid ja kirjeldusi.
«Sellest on üle mõnesaja talve tagasi, kui Lääne-Sakala ühel rabaseljakul elas väike kirvemees. Ulatub ju Sakala maakond põhjas Paala elik Navesti jõeni, lõunas Säde jõe ja Asti järveni, idas Emajõeni, mis läbi Võrtsjärve ehk Emojärve voolab, läänes Pärnu jõeni ja mereni, lõppedes edelas vastu liivlaste maad Lemmjõega. Just Lääne-Sakalasse mahub hulganisti soid ja rabasid. Väikese kirvemehe kodupaigas oli elamisi üheksa suitsu…». Nii algab «Väikese kirvemehe lell».
Juba ühes lõigus välgatab palju Eestimaa paiku, vanaaegset olustikku ja vanu keelendeid. Palju jääb ka mõistatada, kas või see, kes kirjutas kena rabaluuletuse (…kas tunned raba silmi rohelisi/ ja teisi punakaid kui rauamuld). Heiti Talvik muidugi.
Jääb veel üle öelda, et selle ilusa raamatu autor Peeter Ilus on üht elupaika pidi Halliste kirjamees.