Viljandi arendamine puhkelinnaks on kogu maakonna huvides

ON TORE, ET Viljandi ujula-veekeskuse ehitamine on taas päevakorrale kerkinud. Loodan väga, et nüüd jõutakse eduka koostöö viljana ka tegudeni.

Olgu siis lahenduseks euroraha kasutamine koos linna omaosalusega, ühistöö erainvestoritega või täielikult eraettevõtjate rajatud keskus, milles linnale jääks eeskätt ujulateenuse ostja roll.

Viljandile kui maakonnalinnale ei ole tarvis mitte lihtsalt ujulat, vaid just veekeskust, kus oleksid heade ujumisvõimaluste kõrval tingimused lõõgastavate veeprotseduuride pakkumiseks.

Tegu võiks olla tervisekeskusega, kuhu on ühtviisi asja lastel, emadel ja isadel ning vanaemadel ja vanaisadel. Ühesõnaga: see peaks olema tore perekeskus.

TARK OLEKS enne ehitamise juurde asumist uurida kõigi Eestisse rajatud veekeskuste kogemusi ning haarata siinse projekti väljatöötamisse mitmesuguseid huvigruppe: viljandlasi, ümbruskondsete valdade elanikke ja oma ala asjatundjaid. Selle tulemusena peaks Viljandisse kerkima omanäoline veekeskus, mis pakuks huvitavaid ja arendavaid teenuseid.

Teisalt on juba praegu selge, et kõigi veekeskusega loomuliku osana kaasas käivate teenuste osutamist ei peaks korraldama avalik võim. Jutt käib näiteks juuksuri-, massaaži- ja iluteenustest. Need peaksid jääma algusest peale erasektori kanda.

OMAETTE TEEMA on tulevase veekeskuse asupaik.

Ajakirjanduse vahendusel välja pakutud koht Valuoja oru servas Jakobsoni ja Leola tänava nurgal minu arvates ei sobi.

Siinjuures on tähtis märkida, et ei linnavalitsus ega -volikogu ole veel seda teemat põhjalikult vaaginud, rääkimata detailplaneeringu algatamisest. Tegemist on vaid ühega mitmest kaalutavast variandist.

ILMSELT POLE kellelegi üllatus, et Viljandi omapära on rohelus. Meie linna hinnatakse kõrgelt just ilusate alleede, hästi kujundatud parkide, lummavaid vaateid pakkuvate orgude ning hubaste parkmetsade tõttu. Seda omapära tuleb tingimata kaitsta. Siin peitubki põhjus, miks mulle on vastuvõetamatu uusehitiste rajamine niisugustele aladele.

Ka «Sakala» püstitas oma hiljutises juhtkirjas küsimuse, kas maju peab ikka parkidesse ehitama. Toetan täielikult seda lähenemist.

Käesoleval juhul pole tegu lihtsalt pargiga, vaid linna ühe olulisema rohekoridoriga, mis sai sätestatud ka 2006. aasta veebruaris kinnitatud linna ehitusmääruse muudatusega. Niisugust ala ei saa kuidagi massiivse uusehitise õigeks kohaks pidada.

PEALEGI ON seal juba praegu probleeme parkimisega. Linna arenedes vajab turupiirkond uut sõidukite parkimise lahendust ning kindlasti osutuvad varem või hiljem — kuid pigem varem — vajalikuks maa-aluse parkla ehitamine ja selle peale jääva territooriumi kujundamine veel üheks jalakäijate tsooniks.

Kahtlemata nõuab säärane areng palju aega, ühiseid jõupingutusi ja muidugi suuri summasid, ent asjaga tuleb tegelema hakata.

Veekeskus, mida hakkaksid eeldatavasti külastama nii paljud viljandimaalased kui Viljandi külalised, nõuab samuti arvestatava suurusega parkimisplatsi. See aga tähendab, et rohelisest alast tuleks haugata suurem tükk kui maja alla jääv ala.

TEGEMIST ON ühe liiklusest koormatuma ristmikuga linnas ning veel ühe rahvamasse meelitava asutuse rajamine selle kõrvale võib tuua kaasa tõsiseid muresid.

Tagatipuks pole kõnealusel maatükil ehituse jaoks ilmselt kuigi soodsad ja tavapärased geoloogilised tingimused (räägitud on näiteks vesiliivast). See omakorda tähendab, et ehitus võib kujuneda esialgu planeeritust tunduvalt kallimaks.

VEEKESKUSE asupaigana on kontseptuaalselt välja pakutud kahte piirkonda. Lihtsama ja tõesti ehk ka laiema ligipääsetavuse tagaks selle paiknemine kesklinnas. Samas tuleb tunnistada, et Viljandi on ikkagi väikelinn ja ükski koht ei tohiks olla kellelegi liiga kaugel.

Veekeskuse ja ujula rajamine Viljandi kui puhkelinna sümboliks oleva Viljandi järve lähikonda oleks samuti loogiline. Keskus elavdaks rannapiirkonna kasutamist aasta ringi ja kujuneks arvatavasti puhkeala südameks.

KUI VEEKESKUSE asukoha valikul peaks lõpuks peale jääma siiski kesklinn, oleks tunduvalt sobivam, kui see ehitataks Valuoja rohelise ala asemel tervisekeskuse taha vanasse õunaaeda, kuhu seda korra on juba planeeritud.

Õunaaia territooriumile on tehtud just seda funktsiooni arvestav detailplaneering ja olemas on ka eskiislahendus. Seal jagub küllalt ruumi ning ehitustingimusedki oleksid paremad. Kindlasti oleks seal lihtsam lahendada parkimise küsimus — seda nii nüüd kui tulevikus.

Rääkides kesklinnast, tuleb ühtlasi kaaluda noortevangla krunti. Muidugi on seal mõningaseks takistuseks maa kuulumine riigile, sest riigi huve esindava justiitsministeeriumi soov on ala ära müüa, et saada lisaraha planeeritust märksa kallimaks osutunud Viru vangla ehituskulude katteks.

VEEKESKUSELE kõige õigem koht tundub olevat ikkagi Viljandi järve ääres endise Vikerkaare restorani asemel.

Kõigepealt peab linnavalitsus pikaajalistest plaanidest sõltumata nõudma varemeis seisva hoone omanikelt selle kordategemist või lammutamist. On ju selge, et see tondiloss on praegu üks Viljandi suuremaid häbiplekke.

Miks mitte istuda kinnistu omaniku, osaühingu Trade Union esindajatega ühise laua taha ning jõuda selge arusaamani, kas neist on veekeskuse väljaehitajaid või mitte? Kui nad seda teha ei taha või ei suuda, peaks algatama läbirääkimised kinnistu linna omandisse tagasisaamiseks.

Eesmärke on vaid üks: järveäärne piirkond peab võimalikult kiiresti korda saama. Tervele perele sobivaid terviseteenuseid ja vaba aja sisustamise võimalusi pakkuva veekeskuse ehitamine on seejuures üks olulisemaid samme. Kompleksi juurde kuuluva hotelli rajamiseks tuleks aga leida arendaja erasektorist.

LOODAN SIIRALT, et praegu Viljandimaa arendamiseks mõeldud eurotoetusi jagavad omavalitsuste juhid ja ametnikud oskavad näha Viljandi veekeskuses kogu maakonnale olulist objekti ning peavad võimalikuks ja vajalikuks tagada selle rajamiseks tarvilik summa.

On tähtis mõista, et maakonnakeskuse arendamine puhkelinnana toob otsest kasu tervele piirkonnale.

Mida kiiremini käega katsutavate tulemusteni jõutakse, seda parem kõigile. Kuid asutuse kontseptsiooni kavandamisel ja asukoha valimisel ei tohi unustada põhimõtet «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika».