Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2450349t1hdd61.jpg)
Kuigi rahvasuus levinud nimetuse kaljukass põhjal võiks ahmi kaslaste hulka arvata, on ta hoopis kärplane ning kannab selle sugukonna suurima maismaal elava esindaja tiitlit.
Nimetused jätavad sellest loomast üldse pisut vale mulje. Nagu oleks veel vähe sellest, et tema ladinakeelne nimetus Gulo gulo tähendab otsetõlkes «Õgard õgard», viitavad tema suurele isule ka ingliskeelne sünonüüm glutton (samuti õgard) ja eesti enda ahm.
Andmed ahmi ahnitsemiskombe kohta on aga vastukäivad. Kui raamatu «Euroopa imetajad» teatel võib ta sobivate lumeolude korral tappa märksa rohkem põhjapõtru, kui süüa jaksab, siis «Loomade elu» väidab hoopis, et aplaks ei saa ahmi kuidagi nimetada, sest ta sööb korraga palju vähem, kui makku mahuks.
Ehkki välimuselt ja jälgedelt meenutab kaljukass karu, on ta metsakuningast palju väiksem ning annab välja pigem keskmise koera mõõdu. Seetõttu pole põtrade murdmine kaugeltki tema tähtsaim toiduhankimise viis, kuigi vahel võib ta porokasvatajatele peavalu valmistada.
Kui kaljukass kogukama looma kallale läheb, valib ta harilikult ohvriks mõne nõrga või haige isendi. Samuti võib ta suuremast sõralisest jagusaamiseks ära kasutada sügavat lund, millest too kergesti läbi vajub. Ahmi enda käpad on väga suured ja varustatud varvastevaheliste nahakelmetega, nii et ta saab lumel kõndida kergelt nagu räätsadel.
Nikolai Rukovski kirjutab raamatus «Mööda ulukite jälgi», et ahm võib sügava lumega hädas olevat põtra või põhjapõtra jälitada väga pikalt, tungides aeg-ajalt talle kallale ning rebides tema seljale ja kaelale haavu, kuni ohvri jõud lõpuks raugeb.
Ahm sööb ka närilisi, marju, linnumune ja muud, mis suhu satub, kuid tema menüü kõige tähtsamaks osaks on raiped. Just neid otsides satub ta oma pikkadel rännakutel kodust nii kaugele nagu Eesti.
Et raipeid leidub metsas piiratud hulgal ja neile ihuvad hammast teisedki näljased, on kaljukasside kodupiirkonnad tohutud. Ühe isase territoorium võib küündida koguni 3000 ruutkilomeetrini, kuid isegi keskmine, 600—1000-ruutkilomeetrine piirkond oleks enamikule teistele loomadele meeletult suur. Arvestades, et iga isase maa-alal elab paar-kolm emaslooma, mahuks ahme Eestisse elama vaid paarsada.
Tegelikult satuvad ahmid Eestisse ja Lätti üksnes juhuslikel rännuretkedel ning nad elavad Euroopas ainult Skandinaavia, Soome ja Venemaa põhjapiirkondades. Siia jõuda pole neil aga kuigi raske, sest ühe päevaga võivad nad läbida kuni 70 kilomeetrit.
Enamasti liigub kaljukass kerget galoppi lastes, kuid mäekülgedel kasutab ta edasi jõudmiseks sootuks omapärast meetodit: ta tõmbub kerra ja veeretab ennast mäest alla.