Bibliofiilile on raamatul alati iseväärtus

Pole vist ühtki teist inimese vaimutegevuse vilja, milles oleks nii palju inimest ennast kui raamatus. Lisaks selle kajastub seal ümbritsev maailm ning leidub palju teavet selle kohta, mille ruumis ja ajas edasikandmiseks raamat ongi ellu kutsutud.

Informatsiooniteoreetikud nimetavad tekstis otseselt mittekajastuvat infot ehk infot teabe ja selle kandja kohta metainformatsiooniks.

Tõeliselt kirglik koguja tunneb sügavat huvi kõigi oma kogumisobjektide vastu, olles mõnikord isegi rohkem huvitatud nendega seotud teadmistest ehk sellestsamast metainformatsioonist.

Need meie hulgast, kes on noorena postmarke kogunud, teavad, kui palju andis see harrastus lisateadmisi eelkõige ajaloo ja geograafia vallas. Samas teame, et raamat (või sellele lähedane trükitoode, näiteks perioodikaväljaanne või pisitrükis) sisaldab veelgi rohkem nii otsest kui kõikvõimalikke kontekste hõlmavat informatsiooni. Seejuures on raamat mõnikord ka kaunis kunstiteos. Või kurioosum.

Nii asi kui teos

Tavainimesed ei tee üllatavalt sageli vahet raamatu kui informatsiooni kandva teose ja raamatu kui välismaailma fenomeni ehk asja vahel.

Nagu teame, on bibliofiilia eelkõige raamatute kogumine ja raamatud, mida kogutakse, on eelkõige asjad. Bibliofiilid püüavad oma tegevusega juhtida tähelepanu sellele, et raamat pole asjana sugugi vähem väärtuslik kui teosena.

Mõni bibliofiili oma eripärase taustaga võluv, samas küündimatu kujunduse ja sisuga raamat võib olla tänaseks päevaks teosena üsnagi tähtsusetuks muutunud, ent ta võib olla omandanud väärtuse temast mitteolenevatel põhjustel või peita endas midagi, mida tunnetab ja mõistab üksnes bibliofiil.

Rõhutagem ikka ja alati, et bibliofiil ei ole lihtsalt koguja, vaid teadlik koguja.

Haruldane on väärtuslik

Bibliofiilidele on raamatutel alati iseväärtus, mida kõrvaline inimene ei pruugi aduda. See iseväärtus võib olla väike, kuid ta on olemas.

Rariteetsus, olgu see siis kronoloogiline, kui tegemist on väga vana raamatuga, või kitsamas mõttes bibliofiilne, kui raamat ongi haruldusena siia ilma kutsutud, on muidugi ka laiemas, üldaktsepteeritavas kontekstis teatav iseväärtus. Haruldased asjad on väärtuslikud juba üksnes oma harulduse tõttu. Bibliofiilsete väljaannete mõiste teadlikult väikeses tiraažis välja antud või/ja eripäraselt kujundatud raamatute puhul on ka bibliofiiliakaugetele inimestele tuttav.

On selliseidki bibliofiile, kelle arvates tõeline koguja peaks eelistama raamatu välimust, kunstilist ja kujunduslikku poolt, millega loomulikult seltsib haruldus, sest ilusad asjad ei saa mitte mingil juhul olla laiatarbekaup. Muidugi võivad seesugused bibliofiilid keskenduda ka hoopis eripärastele, näiteks trüki ja köitega seotud aspektidele, millele keegi peale nende ja raamatuajaloolaste tähelepanu ei pööra.

Mänguilu pakkuv tõsine tegevus

Samas võib raamatul nii asja kui teosena olla bibliofiilile täiesti isiklik iseväärtus nii nagu mis tahes vaimsete huvidega inimesel, kes kuidagi raamatuta läbi ei saa.

Raamatu iseväärtus võib kaaluda üles kõik muud väärtused. Teinekord võib maniakaalne bibliofiil koguda raamatuid üksnes selleks, et omada haruldusi, neile isegi lähemat tähelepanu pööramata. Nii sünnivad legendid haruldusi kokku ahnitsevatest bibliofiilidest, kel selle sõna «bibliofiil» teise poole, armastusega raamatu vastu, enam midagi ühist pole. Säärased on õnneks erandid.

Seega on bibliofiilid mõnes mõttes inimesed, kes mängivad erisuguste, näiteks isiklike, ajalooliste või kultuuriliste kontekstidega. Raamatute kogumine, vahetamine ja nende tausta uurimine on pühendunud bibliofiilidele sageli ühelt poolt väga tõsine, ideaalis isegi teaduslik, teisalt lihtsalt mänguilu pakkuv tegevus.

Ent miks nad siis nii tihti oma raamatuid, millega neil on tekkinud lähedane ja intiimne suhe, teistega vahetavad, oma kogu teinekord äragi müüvad? Arvan, et eelkõige ikka selleks, et mängida end vabamaks uute raamatute jaoks.

Bibliofiilide suhted professionaalsete raamatuinimeste, raamatuajaloolaste, bibliograafide ja raamatukogu töötajatega, kõnelemata kirjandusteadlastest ja muudest spetsialistidest, on mõneti mitmetähenduslikud ja ilmselt jäävadki niisuguseks.

Edukad nuhkijad

Tõepoolest, bibliofiilid on mäluasutuste, raamatukogude ja muuseumide konkurendid ning üliharuldase kirjanduse hankimisel sageli nendest sammukese ees, mis muidugi asutustele meelehärmi valmistab.

Eestiski ujub hulk üliharuldast, seni mitte teada olnud vanemat või väikesetiraažilist kirjasõna päevavalgele tänu bibliofiilide edukale nuhkimistegevusele.

Ning neid ei olegi nii vähe. Parematel aastatel peaks välja tulema kõvasti üle saja säärase rahvusbibliograafias varem kirjeldamata väljaande, nagu on osutanud Viljandi kultuuriakadeemia raamatukogunduse ja dokumendihalduse osakonna juhataja Ilmar Vaaro.

Iga raamatuoksjoni kataloogis (neid ilmub aastas vähemalt kaks-kolm) on 20—40 esmaregistratsiooni. Lisaks jõuavad paljud rahvusbibliograafiale seni tundmatud trükised praegu juba ka otse internetti ELNET-i koondkataloogi.

Sügavad teadmised

Teisalt pole kellelgi mõne perioodi, valdkonna, kirjamehe, väljaandja või trükikoja kohta nii laialdasi teadmisi kui selle perioodi, valdkonna või muu kohta materjali koguval bibliofiilil. Sageli ületavad bibliofiilide teadmised mõnel alal professionaalsete raamatuloolaste teadmisi, sest neid huvitab just erandlik.

Nii on sattunud bibliofiilide vaatevälja palju vähe tuntud kultuuritegelasi ja isemõtlejaid, kes oleksid ilma nendeta täiesti ära unustatud. Seega on bibliofiilidel oma kindel osa kultuuriloo unustatud lehekülgede taasavastamisel.

Praegusel elektrooniliste andmekandjate ja interneti ajastul, mil andmekandjate füüsiline individuaalsus on tänu ülikergele kopeeritavusele taandumas, on raamatu kui eseme väärtus paradoksaalselt isegi tõusma hakanud. Kellel tuleks pähe hakata koguma interneti kodulehekülgi või blogisid? See tundub elektroonilise ainese kerge kopeeritavuse ja alalise muutlikkuse tõttu mõttetu.

Tõeline rõõm

Mõttetuna näiv küll, kuid nii kaovad ajapikku olematusse paljud netimaterjalid. Raamat aga on jääv. Ta on haruldane ja väärtuslik juba tänu oma valmistamise protsessi arhailisusele, muidugi eeldusel, et ta ei ole trükitud ülisuures tiraažis ja üliodavalt.

Mis siis ikkagi võlub bibliofiili tema tegevuse juures?

Raske on kirjeldada tundeid, mis tekivad, kui on õnnestunud leida mõni teadlastele seni tundmatu tagasihoidlik raamatuke või pisitrükis. Või pigem siiski tõestada, et see on seni tundmatu ehk rahvusbibliograafias kirjeldamata trükis.

Filosoofiliselt võttes on seega tegemist pigem falsifitseerimisega, tõestamisega, et miski ei ole see, mis ta olevat paistab. Kusjuures pisitrükiste, nagu lendlehtede, peokavade, laululehtede või seltsiliikmete trükitud nimekirjade puhul on tõenäosus peale sattuda ainsale säilinud eksemplarile veel suurem.

Noores eas paelus mind mõte, et võiksin bioloogina avastada juhuslikult mõne Eesti faunale või floorale seni tundmatu liigi (teadusele päris tundmatu liigi avastamine tundus utoopiline). Loomulikult oleks sellest teadnud vaid mina ja mõni lähem sama eriala spetsialist, kuid ega rõõm seetõttu sugugi väiksem oleks olnud.

Raamatuloolase ja bibliofiilina on võimalik sama tunnet kogeda juba praegu. Ka minu kogus on mitu teadaolevat ainueksemplari, mida pole raamatukogudes ega suure tõenäosusega ka teiste teadlike inimeste erakogudes. Kas või Konstantin Jaigi kaupluse pisike Napoleoni näopildiga 1932. aasta taskukalender või Pärnumaa maanoorte hektograafilise ajakirja «Maanoorte Elu» number. Neid omada on tõeline rõõm.

Vähe on valdkondi, milles meeldiv on sel moel kasulikuga ühendatud nagu bibliofiilias. Kusjuures rõhuga eelkõige meeldival. Nii jääbki meil nõustuda Eesti tuntuima bibliofiili ja Tallinna bibliofiilide klubi liikme, Viljandimaal elava Vallo Raunaga, kes on väitnud, et bibliofiilia ja seks on ainsad asjad, mille pärast tasub üldse elada. Ega see vist väga vale olegi.

KES MA OLEN

Pean end kutsumuselt eelkõige raamatuajaloolaseks. Olen õppinud Tartu ülikoolis ajalugu, kuid lõpetasin Tallinna pedagoogikaülikooli infoteaduste osakonna just raamatuajaloo alal.

Aastatel 2002—2004 lugesin Viljandi kultuuriakadeemias raamatuajaloo kursust. Olen kirjutanud mõne pikema raamatuajaloolise uurimuse ning rohkesti pisemaid raamatutega seotud lugusid ja arvustusi.

Töötan rahvusvahelise ülikooli Audentes akadeemilise sekretärina. Olen alates 2006. aastast Tallinna bibliofiilide klubi liige.

Kuigi ka minu kogus on mõningaid üliharuldasi väljaandeid, ei julge ma end tõeliseks bibliofiiliks pidada. Tõelistele bibliofiilidele jään ikkagi alt üles vaatama.