Peremees on kodus tagasi

Legendaarse linnapea August Maramaa arvates näitab see, kuidas linnaliinibussid teineteisele häbenemata selga ronivad, linna allakäiku. «Mida siis veel inimesed teevad?» küsib ta. Foto: Lauri Alver

Tere-tere, armas kaaslinlane! Rõõm sinuga taas üle aastakümnete kõnelda.

Kindlasti mõtled, miks ma alles nüüd sinu poole pöördun, kui ma juba üle kuu aja kodulinnas tagasi olen olnud. Aga ikka seetõttu, et ma pidin ju pärast pikka eemalolekut linnale taas ringi peale tegema ja vaatama, millega te siin vahepeal hakkama olete saanud.

Nimelt käisin öö varjus läbi kõik Viljandi tänavad ja kes oleks osanud arvata, et neid vahepeal nii palju siginenud on. See võttis jalad nii läbi, et ma ei pea laskma skulptoril kingadele mitte üksnes uusi kontsaplekke, vaid ka uued kontsad panna.

Ärge nüüd valesti aru saage! Ma ei süüdista teid selles, et te vahepeal linna nii suureks olete kasvatanud. Mitte sinnapoolegi. Oleks mina kogu aeg linnapea olnud, oleks Viljandi järv juba ammu linna siseveekogu!

Ma tahan öelda seda, et oli sulaselge lollus minu kuju tehes raha kokku hoida. Kui te raatsisite Laidonerile hobuse teha, siis mulle oleksite võinud vähemalt jalgratta alla meisterdada!

Kindlasti tekkis nüüd mõnel kavalpeal, kes mind öösel oma kohal seismas nägi, küsimus: kuidas ma sain ühel ajal mööda linna hulkuda ja raekoja kõrval seista? Lahendus on lihtne: Laidoner ja Köler asendasid mind vaheldumisi. Neid ju enam keegi vahtimas ei käi ja nende puudumist ei märka.

Moraalitud bussid

Aga mis mul siis linnas silma jäi, tahate teada. No ma siis räägin. Ärge ainult pahandage, kui see kõik, mida kuulete, teile meele järele pole.

Kahjuks pean ütlema, et kord on linnas üsna käest läinud. Kõiki näiteid ei jaksa ma tuua ja need ei mahuks ka leheveergudele ära. Seega vähemalt täna ma katkisi tänavaid ja räpaseid majaesiseid üles ei loe. Kuid ärge arvake, et mul midagi kahe silma vahele jäi.

Ühe šokeeriva ja olukorda päris hästi kirjeldava näite toon sellegipoolest.

Kas te, hääd kaaslinlased, ikka teate, et autobussid sõidavad vanas armsas Viljandis õhtuti teineteise seljas? Ja seda ilma igasuguse häbita. Tõsilugu, nägin seda oma silmaga.

Kui aga juba bussid sedavõrd alla on käinud, siis millised on veel inimeste kombed? Iseasi oleks, kui niimoodi õnnestuks pisikesi busse muretseda, kuid see pole loodusseaduste järgi ju võimalik.

Teine asi on need Kondase maasikad, mida linn täis on istutatud. Kas too naivist oli ikka Viljandi ajaloos sedavõrd tähtis tegelane, et teda igal nurgal meelde tuletada? Pealegi ei käi maasikad linnaga kuidagi kokku. Las marjad jäävad põllule. Selle asemel oleks võinud panna linna täis hoopis penide kujusid. Just sääraseid, nagu on minu jonnakas Seeneke.

Seda, miks ma oma kutsat Seenekeseks kutsun, minge küsige Raudla Heiki käest.

Köisraudteel suur tulevik

Heiki on muidugi tubli poiss. Peale selle, et ta minust kena raamatu kirjutas, käib ta mulle õhtuti värsket «Sakalat» ette lugemas.

Pean tunnistama, et kuigi «Sakala» on vahepealsel ajal arenenud, pole ta saanud lahti oma parempoolsest suunitlusest. See on ka üks põhjus, miks ma kirjutan just «Liba-Sakalas». Aga jätame seitungi analüüsimise samuti tulevikku. Ta on ju ikkagi hea abimees linna elu jälgimisel.

Üks linna probleeme, mis mulle tänu kirjatsuradele meelde on jäänud, on too köisraudtee rajamise kava. Kuigi praeguse linnapea ideed on maha materdatud ja liiga grandioosseks tembeldatud, ei ole mina seda meelt. Olen kindel, et nüüd, mil ma tagasi olen, laieneb Viljandi üsna ruttu üle järve ning siis on hea, kui inimesed sinna kergesti pääsevad.

Ja nähes, kuidas bussid teineteisele selga on karanud, pean ma gondliga sõitu igal juhul mõistlikumaks. Gondel on köie küljes kinni ega saa kuhugi karata.

Võtke ometi laenu!

Ma soovitan linnapeal plaani veel poole suuremalt ette võtta. Oleks lühinägelik rajada köisraudtee vaid üle Viljandi järve Närska mäele. Kindlasti tuleks teha teinegi raudtee, Närskalt tagasi Viljandisse, sest minu kui matemaatiku loogika ütleb, et inimesed tahavad sealt ka tagasi tulla.

Loomulikult peab selle kõige tarbeks rohkesti laenu võtma. Tänapäeval, kui Rahvaparteid enam kogu aeg jalus ei tilbenda ja raha igal pool jagatakse, ei tohiks see väga suur mure olla.

Ka oleks see praegusel linnapeal suurepärane võimalus ajalukku minna ja saada millalgi saja aasta pärast endale uhke pronkskuju, kuidas ta gondli aknast välja vaatab ja linnarahvale lehvitab.

Nüüd aitab. Ma ei taha teid kohe esimesel kohtumisel oma jutuvadaga ära ehmatada. Ega ma mingi turumutt ole. Küllap kohtume peagi jälle.

Seniks aga katsuge tänavaid kasida, sest kui ma jälle pimeduse saabudes mööda linna ringi jalutama juhtun, võin mõnele laisale majaomanikule oma jändriku kepiga üle turja udjada. Lihtsalt vanast harjumusest.