LILIAN HÄRM: olen nagu rohutirts, kes on muretult elanud ja igast päevast rõõmu tundnud ega ole endale varandust kogunud

Tiina Sarv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lilian Härm oma äsja valminud maaliga, mis kujutab sügisest vaadet Viljandi lossimägedest Esimeselt Kirsimäelt.
Lilian Härm oma äsja valminud maaliga, mis kujutab sügisest vaadet Viljandi lossimägedest Esimeselt Kirsimäelt. Foto: Elmo Riig

Talle meeldivad väikesed lennukid, sest nendega lennates on tunne, et õhk kannab. Suur lennuk ei kuku alla vaid sellepärast, et ta nii kiiresti edasi liigub.

Talle meeldivad kassid, intelligentsed loomad, kel igaühel on oma iseloom. Kass mõtleb omi asju, tal on oma tahtmised ja tal pole teenri hinge nagu koeral.

Talle meeldib hommikuti läbi astuda Viljandi kohvikust, juua tass kohvi, süüa üks tuuletasku ning jalutada sealt lossimägedesse, kus tal on lemmikpink, mille ümbrust ta hoolega koristab.

See daam on üks auväärsemaid Viljandi kunstnikke, teisipäeval 80. sünnipäeva tähistav Lilian Härm — naine, kes nagu ei mahuks kitsukesse ja provintslikku Viljandisse, kuid kes ise tunnistab, et tunneb end hästi just siinsetel ahastel tänavatel.

«Mulle meeldib kitsamat sorti olemine. Ma ei salli avaraid maastikke ega merd. Mulle meeldib mõni väike lagendik metsas, kus on tihedalt puid ümber ja kust jõeke mööda voolab, selline intiimne suletud maastik. Seal tunnen ma ennast hästi,» kõneleb ta.

Unustamatu Pariis

Lilian Härm istub oma väikeses toas keset pilte ja vaatab uksele tulnud Tiud. Tiu on suur ja tähtsust täis kollane kass, kelle tema perenaine on Eesti kunstiajalukku jäädvustanud.

Kass, kelle kunstnik Pariisi-vaimustuses maalis kohvikus istumas ja kõrrega jooki joomas, pole aga Tiu.

«Ma käisin Pariisis kolm korda järjest: 1966., 1967. ja 1968. aastal. Need olid bussireisid, kohapeal sai olla kolm päeva. Sõitsime läbi Poola ja Saksamaa. Kui ilusad maastikud seal olid!»

Perenaine pakub lahustuvat kohvi.

«Ma joon kodus vahel hommikuti viljakohvi, aga ikka lahustuvat.»

Viljandi kohviku kohviga on ta igati rahul, tema pole kohvifänn. Aga Pariisi kohv… Oo jaa, selle vastu ei saa Eestis miski.

«Proovisin kord Grand Hotelis latte’t. Ei, ei ole see!»

Ja Pariisi kuum šokolaad ning õhulised õunakoogid, millesarnaseid meil küpsetada ei osata...

Pariisi jõudes oli Lilian Härm grupijuhi nördimuseks kohe ülejäänud seltskonnast lahku löönud.

«Neil oli ekskursioon lõhnaõlimuuseumi ja mingisse Ungari baari, aga Louvre’it kavas ei olnud! Kõndisin linnas hommikust õhtuni üksinda, käisin muuseumides. Nii palju oli vaadata,» räägib ta.

Mees renessansiajast

Meenutame Friedebert Tuglase Pariisi-mälestusi ning seda, kuidas too seal Ants Laikmaaga näljasena kunsti ahmis ja siis Hispaaniasse edasi reisis. Pariisis oli ju terve eesti kunstnike koloonia Mesipuu.

«Jumal, Laikmaa on üks minu lemmikkunstnikke! Missugune mees! Täiesti renessansiajast meile kukkunud. Niisugune eriline karakter, haruldane,» löövad Lilian Härma silmad särama. «Ta oli väga mehelik ja võimas ja samal ajal tuulepea — rohutirts nagu mina. Tuglas oli mõistlik ja alalhoidlik. Mulle ta ei meeldi, ainult tema «Väike Illimar» meeldib.»

Kunstnikest on Lilian Härma meelest siiski üle kõige Konrad Mägi.

«Tegelikult on kunstiga nagu kirjandusegagi: mul ei ole lemmikut, kelle kõik teosed meeldivad. Isegi Luts ei meeldi täiesti, samuti Feuchtwanger ja Balzac. Ma ei jumalda kedagi. Mägi on ka käkerdisi teinud, aga see, mis on hea, on eesti kunsti tipp,» räägib ta.

Suved läbi looduses

Juba koolipõlves Tallinnas teadis teatrikunstnik Albert Vahtramäe tütar Lilian, et temast saab kunstnik. Tema pildid olid klassis kõige ilusamad ja neid tõsteti alati esile.

Kunstiinstituudi kolmandal kursusel õppides kohtus ta vangilaagrist vabanenud kaasüliõpilase Endel Härmaga.

«Oli kena poiss. Kes neid noorte armuasju oskab seletada. See on kuidagi pooljuhuslik, kes paari lähevad ja kes kokku jäävad. Kui laps ka sünnib…» meenutab ta tutvumist oma mehe ja kahe poja isaga.

Lilian Härm ei kurda, et elu on raske olnud. Ta ei muretsenud ega kogunud raha. Teised korjasid ja ehitasid maju, temal ei ole midagi. Elas nagu rohutirts igast päevast rõõmu tundes.

«Meil mehega oli hea töö, olime aja poolest vabad. Mina kujundasin Kalevile karbiümbriseid ja illustreerisin lasteraamatuid, tema tegi kaubandusele reklaamplakateid — ta maalis neid väga hästi. Suved olid vabad, käisime palju matkamas — süstaga ja jalgsi. Kui ilus on Koiva jõgi! Siis võis igal pool telkida. Valisid õhtul kalda, kus meeldis, ja panid telgi üles. Loodus oli puhas. Me võtsime kruusiga jõest vett ja jõime üle süstaääre,» jutustab ta.

Lilian Härm ei karda välja öelda seda, mida teised oma teada hoiaksid. Ta tunnistab, et pole kunagi väikesi lapsi armastanud, sest on kartnud nende lärmakust ja tormakust.

«Kui poega ootasin, oli mul hirm, et äkki ei salli ma oma last ka, aga emainstinkt lõi üle,» räägib ta.

Härmade vanem poeg Härmo on insener, ta lõpetas tehnikaülikooli elektroonikuna. Hanno on kunstnik.

«Ema hoidis kodus lapsi. Kui Härmo läks esimesse klassi, kannatas ta selle all, et polnud harjunud kollektiivis olema ega osanud ennast kaitsta. Ajapikku ta kohanes. Tal oli oskusi, mida teised imetlesid: juba kolmandas klassis tegi ta taskuraadio, 15-aastaselt ehitas osadest televiisori,» kõneleb Lilian Härm ning lisab, et ka tema mehevend oli tehnikamees. «Kaks venda — üks tehnikamees ja teine kunstnik. Meie poegadega on samuti. Elu kordub.»

Klaastornide vahele pitsitatud

Lilian Härma vanaisa oli Peterburi relvatehases tööde järelevaataja ja isa õppis Stieglitzi kunstikoolis. Oktoobrimässu järel puhkenud kaos ja nälg ajasid nad kodumaale.

«Vanaisa meelest oli tsaari ajal elu väga hea, puudust neil ei olnud. Vanaisa oli isegi mingi jahtklubi liige, mäletan teda pildil valge kaptenimütsiga. Kapten ta muidugi polnud,» jutustab kunstnik.

Tal on meeles ka vanaemast tehtud foto, millel too seisis, hinnalisest peenvillasest krinoliinkleit seljas, daamilik ja ilus.

Need albumid põlesid Tallinnas 9. märtsi pommitamise ajal ära.

«Sõjaolukorras vaatad, et tekid ja rõivad kaasa saaks haaratud. Nüüd mõtled, et jumal, oleks pidanud need fotod võtma — seal oli ju kogu minu lapsepõlv ja enamgi veel,» räägib Lilian Härm.

Kunagises kodulinnas Tallinnas käib ta harva.

«Ma ei salli Tallinna üldse,» nendib ta. «Lapsepõlve Tallinn oli mulle armas, okupatsiooniaegne ka, kuigi vene keelt kostis palju. Aga praegune rahva- ja autorohkus ning uued majad — kui hirmsad need on! Vanalinn on klaastornide vahele kokku pitsitatud.»

Tartuga ei ole Lilian Härmal varem sidet olnud, nüüd teeb ta sealsesse kunstigaleriisse maale. «Nad tellisid mult isegi Pärnu vaateid. Olen neile teinud lilli ja maastikke ja...»

Lilian Härm toob kõrvaltoast Pärnu pildi. «Käisin mitu korda seal ja tegin hulga fotosid. Siis joonistan skitsi foto pealt ümber, sest foto perspektiiv valetab natuke.»

Ta ütleb, et tellimustööd on puhtalt tehnika küsimus. «Neid pilte, mida ma teen omast tahtmisest, nimetan aga ikka loominguks.»

Päevad kui eri värvi pärlid

Lilian Härma päev algab varakult. Pärast kohvikus ja lossimägedes käiku läheb ta poodi ning turule. «Siis tulen koju ja teen, mida tahan. Mõni päev tahan maalida, mõni päev ei taha. Päev peab olema nii, nagu sul parajasti tuju on. Kui muidugi on võimalik niimoodi elada.»

Külalisi Lilian Härmal peaaegu ei käi. «Suhtlen telefoni teel mõne üksiku tuttavaga. Muksi proua on mulle üsna heaks sõbrannaks saanud, käin tal vahel külas ja lobiseme.»

Tema meelest on kõik Viljandi kunstnikud kassid, kes käivad omapead. «Vanasti oli kunstiklubi, kus minu poegki käis. Seal olid eri tasemega inimesed, aga neil oli ühine huvi. See seltskond on aja jooksul lagunenud. Mina olen nendega ainult teretuttav. Evi Kauri töid hindan väga, aga ka temaga on mul jutuajamisi harva.»

Lilian Härm tunnistab, et tal on väike okas südames, sest ei ole jõudnud niikaugele, kui oleks tahtnud.

«Küsimus on andes, töökas olen ma küll olnud. Ma ei ole suutnud luua oma maailma, nagu on suurtel kunstnikel, näiteks Subbil või Arrakul. Mina teen nii ja naa, nimetan oma töid pildikesteks, aga ma ei ole midagi suurt ega vägevat teinud. Hakkasin muidugi suhteliselt hilja maalima. Alustasin pastelliga, kui läksin pensionile. Siis leiutasin oma kassid. Seejärel vaatasin, et poeg maalib õliga, tahaks ka. Tuli uuesti õppida,» jutustab ta.

Lilian Härm märgib, et temal, ta pojal Hannol ja lahkunud abikaasal on kõigil erinev laad. «Poeg on kõige andekam, aga tal ei ole energiat,» lausub ta.

Nii elabki vanadaam päeva korraga. «Elu on nagu pärlikee, mis on igat värvi pärlitest kokku pandud. Osa pärleid on mustad, osa hallid, paljud aga punased ja oranžid.»

ELULUGU

• Lilian Härm sündis 18. septembril 1927 Tallinnas teatrikunstnik Albert Vahtramäe tütrena.

• Lõpetas teatridekoratsiooni alal kunstiinstituudi ning on töötanud raamatukunstniku ja tarbegraafikuna.

• Oli abielus kunstnik Endel Härmaga, kahe poja ema.

• Viimased 30 aastat on elanud Viljandis. Praegu vabakutseline.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles