Miks me vastu oleme?

VILJANDI LINNAVALITSUS on saatnud volikogule ettepaneku müüa bussijaama kinnistu 1,65 miljoni krooni eest praegustele hoonestusõiguse omanikele. Lihtne arvutus näitab, et 9209 ruutmeetri suuruse platsi ühe ruutmeetri müügihinnaks on seega 180 krooni.

Maa hindadega kursis olevad inimesed saavad pikemalt mõtlemata aru, et tegemist on luksusliku kingitusega. Tuletagem meelde, et äsja müüdi teisel pool Tallinna tänavat bussipargi kinnistu 20 miljoni krooni eest.

Paraku, nagu «Sakalas» on juba kirjutatud, pole volikogul müügihinna suhtes otsustusõigust. Selle määrab Viljandi linnavara võõrandamise kord, mis tõepoolest näeb ette hoonestusõiguse omanikule võimaluse taotleda kinnistu ostmist kahekordse maa maksustamishinnaga, juhul kui hoonestusõiguse tingimused on täidetud.

Küll aga ei tulene sellest korrast linnale vähimatki kohustust 50 aastaks hoonestusõigusega koormatud kinnistu juba seitsmendal aastal maha müüa.

KURBKOOMILISEKS muudab kõnealuse tehingu asjaolu, et müügiimpulss ei tulnudki aktsiaseltsi Viljandi Centrum taotlusest. Ettepaneku kinnistu võileivahinna eest välja osta tegi hoopis linnapea Peep Aru eelmise aasta 7. juunil.

Miks Aru oma erakonnakaaslastele kuuluvale firmale sellise pretsedenditu ettepaneku tegi, teavad nad ise, igatahes polnud põhjus linnakassas olev 1,5 miljoni kroonine auk, mida oleks tarvis kiirkorras täita. Möödunud aastal oli ju linnaeelarve ülelaekumine üsna kopsakas.

Loomulikult nõustus aktsiaselts Viljandi Centrum ehk linnavalitsuse liige Tauno Tuula linnapea toreda ettepanekuga ja nüüd ongi eelnõu volikogusse jõudnud.

OPOSITSIOONIS olev Koduse Viljandi fraktsioon hääletab kavandatava tehingu vastu, sest leiab, et hoonestajal pole kinnistu ostmiseks ja linnal selle müümiseks mingit õigust. Põhjus on lihtne: 2000. aastal sõlmitud hoonestusõiguse lepingu tingimused on täitmata.

Mäletatavasti otsustas linnavolikogu tol ajal niisuguse sammu kasuks, sest soovis saada Viljandile korralikku bussijaama. Oli selge, et linnal raamatukogu rajamise kõrvalt nõnda kaalukaks investeeringuks raha ei jätku.

Nii koostatigi hoonestusõiguse leping, mille kohaselt oli bussijaamale uues hoones ette nähtud 320 ruutmeetrit. Nõutav oli ka «kaasaegsel tasemel teenuste osutamine, mis kaasnevad ja on tavalised nimetatud sihtotstarbega kohtade jaoks, eelkõige toitlustus».

KUI BUSSIJAAM 2002. aastal avati, olid paljud kohkunud. Viljandi oli saanud endale Anttila kaubamaja, mille koridori olid paigutatud mõned oranžid taburetid ning ühte nurgatagusesse kohta ka piletikassa. Arhitekti kavandatud 150-ruutmeetrise ooteruumi asemel laiutas kullapood ja nõutav bussijuhtide puhkeruum puudus sootuks. Puudusi leidus veelgi.

Skandaal jõudis tol ajal ka «Sakala» veergudele. Ehituse vastuvõtmisel koostati vaegtööde akt, milles muu kõrval nõuti, et äripinnad viidaks kinnitatud projektiga vastavusse. Tauna Tuula lubas ebakohad kõrvaldada.

KORIDORINURKA lasti panna kole seljatoega pink, millele mahub istuma hädavaevu kuus inimest. Linnarahva pahameelt leevendas tol korral see, et uus busside ootekoht oli isegi oma ebardlikul kujul parem endisest sarast. Ent vaadates nüüd bussijaamu Rakveres, Kuressaares, Jõhvis ja mitmel pool mujalgi, tuleb viljandlastel vaid häbeneda.

Nagu ootesaali «rajamise» poodidevahelisse ühenduskoridori, nii lahendasid omanikud ka toitlustusprobleemi. Ilmselt arvasid nad, et bussiootajatele piisab toidupoe kuumletist saadavast kanakintsust ja tassikesest supist. Kanakintsu järamine «ooteruumi» taburetil kügeledes ongi aktsiaseltsi Viljandi Centrum omanike arvates kaasaegsel tasemel teenuse osutamine.

KOKKUVÕTTES võime öelda, et 320 ruutmeetri asemel on bussijaama käsutuses 111 ruumeetrit poodidevahelist koridori, 58 ruutmeetrit kassa- ja pakihoiuruumi ning tualett. Seega lepingus ette nähtust ligi kaks korda vähem! Lisaks sellele on tegemata vaegtööde aktis nõutud haljastustööd.

Meie hämmastuseks ei anna volikogule esitatud otsuseprojekt ka garantiid, et bussijaama autoparkla jääb tasuta parkimispaltsiks. Nõudes küll «ehitises asuvate bussijaama ruumide sihtotstarbelist kasutamist bussijaamana 44 aasta vältel», ei räägita sõnagi väljas olevatest bussitaskutest ega bussiooteplatsist.

Nõnda võib kurjas fantaasias kujutleda olukorda, et Anttila kaubamajas müüakse vaid bussipileteid ning seejärel pakutakse võimalust sõita Centrumi taksoga bussipeatusse. Aga see selleks.

KODUNE VILJANDI leiab, et kaua Viljandi juhtimises osalenud ärimeestel võiks olla vähemasti niipalju austust linnarahva vastu ja lugupidamist omaenese allkirja suhtes, et enne kui nad linnapea pakutava kingituse vastu võtavad, teevad bussijaama ruumid ja teenused lepingu kohaselt inimväärseks.

Kui koalitsioon surub kavandatava tehingu ikkagi läbi, on see meie arvates esimene näide selgelt korruptiivsest linnavalitsemisest Viljandis.